Mina ei ole ettevõtja, vaid töövõtja ja mul on ülimalt hea meel, et minu tööandja ei ole mölakas. Kurb on aga näha, et riik, millele lähevad ka minu tööandja poolt makstavad maksud, käitub ämbrites kolistava eksperimenteerijana, kirjutab Eesti Vabaerakonna juhatuse liige Ain Ostra.
Loomulikult ei käitu nii kogu riik, vaid ikka need, kes seda riiki peaksid juhtima. Kuidas on võimalik, et riik oma reformierakondliku valitsusega, kes peaks näitama eeskuju ettevõtjatele, teeb seda kõige hoolimatumas võtmes?
Estonian Airi võimalik lõpp oli juba ammu teada. Ettenägelik ettevõtja oleks selleks piisavalt valmistunud, mitte teinud ainult uue firma, vaid näinud vaeva ka sellega, et inimesed, kellega on vaja koostööd teha ka edaspidi, oleksid hoitud ja hoolitsetud. Loomulikult, see oleks olnud tüütu ja kulukas, aga just nii olnuks inimlik ja hooliv. Meil aga pannakse piloot olukorda, kus ta peab peale viimast lendu vabandama, et ta ikka veel olemas on.
Jah, me võime öelda, et lennufirma juht Palmer ei tunne Eesti seadusi ja üllatas ka valitsust ootamatu sõnumiga EA töötajatele, kuid kas mitte valitsuse ülesanne olnuks teda enne informeerida, milline hakkab olema tema töötajate saatus ja millised on seadustest tulenevad kohustused.
Valitsus ise aga lubab endale ühe ämbri teise järel ja näitab üles ülbet hoolimatust kõige tähtsama, meie inimeste suhtes.
Tehti uus firma, ehk isegi mõeldi sellele, kuidas lennukid liisingule tagastada ja mis saab kontori kohvimasinast, aga unustati kõige tähtsam: töötajad ehk inimesed. Ja ma olen kindel, et neid inimesi ei huvita karvavõrdki, kas lennufirma hukus on süüdi Parts või mõni teine eksminister, vaid just see, mis saab neist ja nende peredest nüüd, kohe ja praegu.
Valitsus, mille juht prillidki ninale sai, käib rahva ees tähtsalt, näpp püsti, ja kuulutab, et ärge püüdkegi skeemitada ja jokkida, sest me näeme ja kuuleme kõike ja siis te alles saate!
Valitsus ise aga lubab endale ühe ämbri teise järel ja näitab üles ülbet hoolimatust kõige tähtsama, meie inimeste suhtes.
Minister Michal räägib, kuidas mitmele EA töötajale sajab uusi pakkumisi justkui Tele2 reklaamis. Loomulikult ei tea ta ise neist pakkumistest midagi, aga suhteliselt kindel on välja tulla valega, sest tõenäosus, et mõni 200 töötajast siiski kuskilt pakkumise on saanud, on ju suur.
Inimlikult saan aru, kõik uus on ju põnev ja milleks tegeleda siis vanaga? Aga nagu suhteski, tuleb uue tekkides vana väärikalt lõpetada. Haiget saab nagunii keegi, aga valu aitab leevendada arukas, inimlik ja hooliv käitumine selle poolt, kes läheb edasi. See aitab ka mahajääjal kergemini uut teeotsa leida ja enesekindlus taastada.
Ja kui ei ole vana suhet inimlikult lõpetatud, siis nii nagu suhteski, teeb mahajätmisest rohkemgi haiget see, kui minnakse kõikjale kuulutama, kui hea on uus ja kui hästi meil läheb. Millise tundega loevad EA töötajad, kuidas uuel firmal tuleb broneeringuid ukses ja aknast või millised on uue firma juhtide palgad. Aga nende väljateenitud tasu?
Minister Ossinovski asub justkui EA töötajate poolele ja räägib, et ka neil on siiski seaduse kaitse, kui aga küsitakse, et millal siis selgus saabub, siis vastab ta, et seda, millal teema valitsuses arutlusele tuleb, ta veel ei tea. Mis mõttes ei tea? See oleks pidanud juba ammu enne selgeks räägitud olema ja mitte ainult valitsuses, vaid ka nende inimestega, keda see otseselt puudutab.
Minister unustab või siis ei hooli, et ta räägib inimestest ja nende homsest päevast. Huvitav, kui mugavalt ministrihärra end ise tunneks, kui hommikul ministeeriumi uksest sisse astudes vaadataks teda justkui tulnukat ja teatataks, et ta on valel planeedil ja siin pole talle kohta.
Reformierakondlikud mängud eestimaalastega on muutunud juba nii halenaljakateks, et täiesti loomulikuna paistab situatsioon, kui liivakastis suurem poiss väiksemale järjekindlalt liiva silma loobib, sest ta võib ja lausa peabki – nii ju saab ja keegi ei karista. Hoopis takka kiidetakse ja veel suurem poiss, kes passib põõsa taga, patsutab tunnustavalt õlale. Ja kui palju kisad, siis virutab veel suurema kobarlollusega.