Priit Pullerits: oi, ma olen hea!

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Kas teate, kuidas sumisev auditoorium vakatama panna? Tartu Ülikoolis massikursusi juhendades olen iga loengu algul kuvanud tahvlile koduste ja kontrolltööde põhjal moodustuva tudengite pingerea. Kõigi silmad naelutuvad tahvlile, et sealt oma nime leida. Olen ma seitsmes või 37.?

Kuid milleks üldse selline edetabel? Tunnistan, et mõneti on see protest valitseva hinnete peitmise nõude vastu. Olgu, kui hindeid ei tohi avaldada – sest äkki mõni noor täiskasvanu teeb siit veel elulise järelduse, et tulevikus saavad nende töistel tegudel olema sageli vägagi avalikud tagajärjed –, siis vähemasti hinnete alusel moodustuvad pingeread pole veel tabu all.

Ent teine, ja rõhutan, et peamine pingereastamise põhjus peitub selles, et noortes inimestes ei juurduks ebaadekvaatne enesehinnang. Oi, kui kerge on see tekkima!

Kujutagem ette tudengit, kes saab kodu- ja kontrolltööde eest stabiilselt hindeks C. Lahtiseletatult tähendab see, et tema teadmised ja oskused on head. Leidub ju põhjust enesega rahuloluks? Ainult üks väike samm lahutab Bst, mis tähendab väga head. Aga siis saabub ühel päeval tõehetk: tema tööle värbaja otsustab uurida, mis peitub tegelikult hinde taga. Ta teeb kõne ülikooli – olen selliseid kõnesid saanud küll ja küll –, kust kuuleb, et värvatav oli 80 tudengi seas oma tulemustelt 59. Tervelt 58 olid temast paremad. Arusaamatu, miks mind tööle ei võetud, imestab C-hindeline – ma olin ju ülikoolis hea.

Seda, et endast arvatakse põhjendamatult hästi, kohtab aastast aastasse paraku üha sagedamini. Olen tudengitelt, kes jäänud töödega jänni, nende järje peale upitamiseks ikka uurinud (niipalju kui see on massikursustel üldse võimalik), millest raskused tekivad. Probleemid tulevad tihti üllatusena ka neile, kuna nad teavad, et on tegelikult, ütleme, näiteks mõtete täpsel sõnastamisel tugevad, või on seda alati oma tugevuseks pidanud.

Niisugune kotis õppimine, kus tulemusi ei tohi avaldada ega võrrelda, võib rahuldada andmekaitsebürokraate. Kahjuks on hariduses juuri ajaval «peaasi, et kõik oleks õnnelikud ja rahul»-suhtumisel ühiskonna elujõulisusele laastav mõju, nagu näitab Stanfordi ülikooli ärikooli professor Jeffrey Pfeffer raamatus «Võim: miks mõnel seda on ja teistel mitte». Alates sellest, et koolides antakse esikohadiplom ka neile, kes spordipäeval viimaseks jäid, ning lõpetades grupitööde ületähtsustamisega individuaalsete tööde ees, on Pfefferi väitel tagajärjeks noorte ärahellitamine. Ambitsioonikus ja konkureerimine on pealekasvava põlvkonna silmis muutumas miinusmärgiga mõisteteks.

Aga just ambitsioonikus ja konkurentsivõime viivad meid elus edasi. Selle edendamiseks ongi vaja nähtavaid tulemusi. Ka edetabeleid. Et oleks selgelt näha, kes on tegelikult mida väärt.