Pangad on hakanud nõudma klientidelt andmeid, mis muu hulgas puudutavad sugulaste seotust riigiametitega. Kui andmeid ei esita, siis pangateenuseid kasutada ei saa. Kliendid on sellest häiritud, ja mõistetavalt. Pangad kinnitavad, et nad ei kogu andmeid omal initsiatiivil, vaid vastavalt seadustele ja regulatsioonidele. Andmekaitse inspektsiooni järgi on pankades kliendiandmete uuendamine vajalik seetõttu, et andmed tuleb kooskõlla viia rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusega.
Juhtkiri: vaja teada või tore teada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lühidalt on konflikt kokku võetav nii: pangad leiavad, et nad täidavad üksnes neile pandud kohustust. Inimesed tunnevad, et nende andmete küsimisega on mindud üle privaatsuspiiri – mitte et neil oleks midagi varjata, vaid uute andmete kogumise nõue on neile mõistetamatu. Kui nõue on mõistetamatu, siis pole vajadust täiendavate andmete järele klientidele piisavalt seletatud ning sel juhul on usaldustõrke tekkimine paratamatu.
Et usaldustõrke tekkimist seletada, peaks alustama kaugemalt. Üldiselt kehtib põhimõte, et inimese kohta informatsiooni küsimisel peaks juhinduma printsiibist, et teada tuleks nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Piir selle vahel, mida on ilmtingimata vaja teada ja mida oleks tore teada, on informatsiooni sisu ja hulga muutumisega teisenenud, kuid see ei tähenda, et see piir ei vajaks selget mahamärkimist. Vahetegemine vajaliku ja soovitava teabe vahel ei ole kujunenud niisama, vaid sellel on kaalukad põhjused. Need seonduvad laiemalt sellega, kuidas privaatsust ja eetilisi norme ühiskonnas mõistetakse.
Tinglikult võib pidada murdekohaks, millest alates privaatsusküsimus laiemalt oluliseks muutus, 2013. aastat, mil sai avalikuks üks seni suuremaid privaatsuse rikkumisi – Edward Snowden avalikustas NSA dokumendid, mis näitasid laialdast jälitustegevust. Jättes kõrvale kõik muu – motiivid, huvid ja eesmärgid –, oli tegu olulise pöördepunktiga selles osas, kuidas me privaatsust ja eetikat seostame.
Üldiselt on kõik ju nõus sellega, et riigil või muul institutsioonil on vaja saada inimese kohta teada teatud hulk andmeid, et tagada inimeste turvalisus. Kui välja jätta kuritegevusega seonduv, on enamikku neist andmetest vaja selleks, et teha kindlaks, et inimene on tema ise ja mitte keegi muu. Näiteks on pangal vaja teada inimese kohta andmeid, et tagada: vaid sel inimesel on õigus teha oma kontol leiduva rahaga tehinguid. Suures plaanis on see kõik, mida on vaja: teada saada, et inimene on see, kes ta väidab end olevat.
Alati sellest ei piisa. Kuid iga samm, mis viib sellest edasi, on samm usaldusest eemale. Kui selle sammu astumiseks on seaduslikud põhjused, siis tuleb olla kindel, et neid põhjuseid on inimestele ka piisavalt seletatud. Usalduse kannatada saamine on vastasel juhul paratamatu.