/nginx/o/2014/02/20/2836066t1h9a8d.jpg)
Ajakirjanike halva eeskuju süüks pannakse lahmimisi igasuguseid asju. Alates sellest, et teiste inimeste hoiakud on mõne «targa» meelest valed, kuni selleni, et inimesed ei oskavat enam emakeeli kenasti kõnelda. Loomulikult ajavad ebaõiglased etteheited mind tsunftiliikmena kurjaks, sest tegelikult on ju süüdi hoopis näitlejad.
Sa püüad kodus lastele õpetada nii jutlustega kui jõudumööda eeskujuga, et rääkides ei sobi paristada. Isegi siis, kui oled miskipärast pahane, on ikkagi kena katsuda rääkida rahulikult ning vältida kõrget vinguvat tooni. Kasvõi lihtsalt selleks, et teine inimene, kes enne oli täiesti rahulik, ei läheks omakorda närvi ja oleks suuteline kuulama, mis sul öelda on. Ja siis tulevad need praeguse aja näitlejad…
Ühele tuntud raadiohäälele õpetas ta vanaema, kes oli eelmise sajandi alguses ooperiprimadonna: «Kõik sõnad tuleb korralikult välja hääldada!» Mul on praeguseni silme ees, kuidas lugupeetud kunstiteadlane vanaema järele aimates huultega eriliselt võimles: «hääl-da-da». Tänu memme õpetusele teenib ta siiani vorsti leiva peale.
Allakäigutrepi esimene aste oli minu meelest seriaal «Kodu keset linna». Kõik selle tegelased vingusid nii hullul toonil, et päriselu loogikat kohaldades oleks nad pidanud üksteise eest lausa maailma lõppu põgenema, et närvilisest ininast natukenegi puhata. Inimorganism ei pea sellele lihtsalt vastu – immuunsüsteem ütleb üles ja haigused vallutavad keha. Lõpuks saabub surm. Ma ei tea, kuidas telesarjas läks, sest ma lihtsalt ei suutnud seda vaadata.
Kas te tõesti arvate, et Eesti oleks saanud taas vabaks, kui Mikk Mikiver oleks loomeliitude pleenumil küsinud vii-vii vingudes: «Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis tegelikult on?»?
Nüüd trügib vinguv kõneviis viirusena me lastesse dubleeritud multifilmidest. Kas tõesti ütleb Hollywood: «Kui ei vingu, siis pappi ei saa – ka kõige argisem dialoog peab kõlama nii närviliselt, kui vähegi oskate»? Luule Žavoronoki ajal nii ei olnud! Ja siis lähed vaatama meie oma lasteetendust ja pead kuulama, kuidas lava-vanemad vinguvad lava-lastega ja vastupidi.
Mis on juhtunud? Kas te suudate kujutleda Heino Mandrit vingumas? Ants Eskolat? Kas te tõesti arvate, et Eesti oleks saanud taas vabaks, kui Mikk Mikiver oleks loomeliitude pleenumil esitanud Paavo Haavikko küsimust vii-vii vingudes: «Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis tegelikult on?»? Kui Heinz Valk oleks lauluväljakul närviliselt inisenud: «Ükskord me võidame vii-kui-vii!»? Kas Lennart Meri paristas sõnad arusaamatuks massiks? Ei! Iga sõna vahel andis ta kuulajatele aega lausa meditatiivseks süvenemiseks.
Ei taha mõeldagi, kuhu vinguva kõneviisi ja paristamise epideemia meid lõpuks välja viib! Lakkamatud tülid? Mõistmise kadu esmalt ja seejärel, loogiliselt, kõnelemise mõttetus ja rusikate keele võidukäik? Võib-olla põgenevad üksikud vastupanijad looduse eraklusse ning tulevad tagasi ja täidavad maa oma järeltulijatega siis, kui ülejäänud on üksteist surnuks vingunud ja paristanud?
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)