Indrek Kuus: vargad vardasse ehk kriminaalasi nr 15230105976

Indrek Kuus
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Kuus
Indrek Kuus Foto: ERIK PROZES/

Varastamine on väga inetu. Ka muistendites ja kirjanduses pole varastest läbi aegade eriti midagi head arvatud, seevastu sõdalastest, kelmidest ja röövlitest on kirjutatud ja muidu talletatud ülekohtuselt palju teoseid. Mõni päris hea, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Eks põlvkonnad vahetuvad ja mingi asi näib kauge aja tagant vahva. Piraadid, viikingid ja orjakauplejad olid kunagi (kodupere)naiste õudusunenägu, aga tänapäeva emmed loevad röövlitütar Ronja jutte oma lastele, Robin Hood, Hagar Hirmus, kapten Sparrow ja Mõõkhammas on ammuilma isegi vägivallatus taimetoitlusperes nunnuks tunnistatud. Ja ka see pagana Spartacus oma jõleda kambaga. Mongolite vallutusi ja vägistamisi pole veel Euroopa maitse kohaselt ilusaks jutustatud.

Teise maailmasõja tapatalgute aegu sai ka pisut tääkidega sorgitud, piiratud ja piinatud ning pisut kirikuid ja linnu pommitatud, ometigi ilmub välja inimnäolisi tegelasi, kes arvavad, et sõdimine oli hea mõte, sest maanteed tehti korda, inimesed said tööd ja vähendati juudi soost inimeste arvukust. Eestis on sellele mõtteviisile pisut kaasa aidanud suur mõtleja Jaak Madison. Küllap tulevased põlved on talle tänulikud.

Aga marodöörid, need arglikud jõletised, ilmusid lahinguväljale siis, kui päike oli loojunud, ja asusid ahneid silmi pööritades laipade vahelt nodi kokku korjama.

Miks ma kobisen ja mugisen? Minu lemmikautol varastati ööpimeduse varjus majaõuel ära veljed ja ma olen tigedam kui tuhat kuradit.

Kas vargal tuleks käsi otsast raiuda ja nõiale pista selga pigitatud särk ning ta tuleriidal rahva rõõmuks Issanda poole teele saates tuhaks põletada?

Valerahategijate surnukskeetmise euroopalik traditsioon on samuti unarusse vajunud. Vabaõhumuuseumi turundusosakond võiks täitsa mõelda, et kõik on võimalik, ja täiendada oma programmi, kus kitse lüpstakse, hanesulega kirjutatakse ning pisut kangastelgi kolistatakse jutuvada saatel, et eestlased olid kunagi imearmsad.

Mingisugust vargapoomisetendust, ka surnukskeetmist, võiks hoopis lastele näidata ja jänkujussilikult manitseda: «Vaadake, nii tehti ennemuistsel ajal varastega. Kallid lapsed, ärge teie kunagi varastage, see pole ilus hoopiski mitte.»

Miks ma kobisen ja mugisen? Minu lemmikautol varastati ööpimeduse varjus majaõuel ära veljed ja ma olen tigedam kui tuhat kuradit. Rõõmsameelne Tanel Talve ostaks endale ilmselt uue auto, aga ma teen kodus remonti ja pean kokku hoidma ning mul pole esinduskulusid enam väga palju järel. Toobal, ole sina vähemalt meheks ja laena bentsu, kui autol uued kummid?

Oleks mind vähemalt röövitud, siis saanuks ennast kaitsta, kuid vargused on jälgid ja ma oleks väga rõõmus, kui kodanik Urmas Reinsalu justiitsministeeriumist võtaks vaevaks nuputada, kas saaks tuunida seadusi, mis võimaldavad politseil rohkem vargaid tabada. Surnukskeetmist ja käteraiumist pole muidugi tarvis.   

Kui Jorh Aadniel Kiir sõitis rongiga maamajandust õppima, siis varastati temalt kohvrid ära, kus oli mitu paari ihupesu ja muud tarvilikku kraami. Õnneks ta oli jõukast perest, kuid kahju oli sündinud.

Väga kehv tunne jääb hinge, kui varas külas käib. Loomulikult saab raha alati juurde teenida ja auto uued rattad.

Paljud võivad nüüd pilgata, aga mind on niimoodi kasvatatud, et auto peab korras olema. Ja oligi, mis sest, et tänavu sai ta 20 aastat vanaks. Siis tuleb kindlasti keegi veel inisema, et miks sul ikka nii head veljed olid ilma turvapoldita ja ise oled süüdi, et rattast ilma jäid, sest tuleb osta ikka kallis lukk jne. See kõlab natuke nagu juba ooperist, et preilil oli seljas miniseelik, ta oli joonud ja seetõttu vägistamise välja teeninud. Aga võimalik, et niimoodi arvajatel on õigus.

Muidugi juhtub elus kordades hullemaid asju ja ma ei heida politseile midagi ette, kui nad varganägusid ei taba ning mina oma velgi tagasi ei saa. Muideks, politsei käis kohal ja oli igati asjatundlik ja armastusväärne ning uurijaga olen juba meilitsi suhelnud. Politsei soovitas rääkida naabritega ja kolada netifoorumites. Tehtud.

Ma ei nõua, et politsei peab mulle hiljemalt jõuluks veljed hõbekandikul koju kätte tooma, tahan lihtsalt, et kõik tõprad arvestaksid võimalusega, et nad jäävad tõenäoliselt vahele.

Räägitakse, et kamp sõitvat vana bussiloksuga mööda linna ja tegutseb. Osavad jõmmid, rattad said alt ära nii, et autol signalisatsioon ka ei piiksunud ja kümnete akende all ei märganud neid keegi.

Eks vargaid on alati olnud ja ega nende närukaelte vastu saa. Aga ausate inimeste üheks põhimõtteks võiks olla «Ära osta varastatud asju».

Kuna kurvad lõpud ja tüütu moraalipala ei kõlba lugudele ega filmidele, siis lõpetuseks meenutan ühe sõbra lugu, kes oli tema suvilas käinud vargaga väga rahul. Too oli nimelt ilusasti eest võtnud aknaklaasi ja kaasa võtnud ainult pisut toiduaineid. Makarone ja natukene moosi. Ju tal oli lihtsalt raha otsas ja kõht tühi. Suur häda ajas näppama, mitte ahnus. Seda tegelast ei nimetakski vargaks ja võllaroaks, küllap oli vaid üks õnnetu hulgus, kes ei julgenud abi küsida. Võib ju varastada, et ellu jääda, kuid mitte elatise teenimiseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles