Estonian Airi (EA) saagas on olnud rohkelt vasturääkivaid argumente. Ühelt poolt juhtkonna väited, et toetuste tulemusel firma toimib, aitab Eesti majandust ja rohkem toetusi ei vajaks; teisalt poliitikute õigustused, et perifeerias ei saavatki vaid vabaturu põhimõtetel strateegilisi ühendusi tagada, pealegi vajavad ka valimised võitmist; kolmandaks Euroopa sõnum, et riigiabi võib küll teatud ühenduste puhul anda, aga mitte doteerida hingevaakuvat firmat kõiki võimalikke reegleid ja väljakujunenud tavasid korduvalt rikkudes, nagu seda viimastel aastatel tehtud on.
Sama suur ebaselgus valitseb ka küsimuses, kas neid EA liine ikka oli vaja maksumaksja taskust ja sellises astronoomilises mahus doteerida.