Sven Mikser

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Täna riigikogus peetud debatt süvendas minu veendumust, et Eestile on vaja komisjoni, mis tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamisega, kirjutab riigikogu liige Sven Mikser (SDE). 

Oli väga huvitav jälgida, kuidas debati käigus tõstatati kooseluseaduse või ka multikultuursuse teemasid, mis näiliselt ei seondu kuidagi soolise võrdõiguslikkusega. Aga kahes aspektis nad siiski seonduvad.

Esiteks on nad kõik seotud ühel või teisel viisil diskrimineerimise ja võrdsete õigustega. Teiseks arvab murettekitavalt suur osa Eesti ühiskonnast isegi veel 21. sajandil, et tegu on teemadega, mis on välja mõeldud kusagil igavates heaoluühiskondades ja mida meile nüüd peale surutakse.

Eksiarvamuste kummutamine

Juba selle levinud eksiveendumuse kummutamiseks on vaja soolise ebavõrdsuse kaotamisega tegelda tõsisemalt, kui seda on seni tehtud. Mõistagi on seda komisjoni vaja ülekaalukalt naiste õiguste ja võimaluste edendamiseks, kuigi ta võib kaitsta ka mõnda meest.

Naiste võimalusi ühiskonnas edeneda ja tegutseda piiravad väljakujunenud konventsioonid märksa enam.

Tulenevalt meie ühiskonnas pika aja jooksul kujunenud patriarhaalsetest traditsioonidest ja, ma julgen öelda, kivinenud kultuurilistest hoiakutest, on just naised need, kes vajavad toetust ja kaitset. Naiste võimalusi ühiskonnas edeneda ja tegutseda piiravad väljakujunenud konventsioonid märksa enam.  Just naisi puudutavad karjääri tegemisel need «kleepuvad põrandad» ja «klaaslaed», rääkimata juba paljukõneldud palgalõhest.

Ja tunnistagem endale, just täpselt samuti oli ja on kooseluseadust vaja selleks, et tagada erisooliste paaridega võrdsed õigused ka samasoolistele. On ju nemad need, kellel teistega võrdsed õigused ja võrdsed võimalused täna suuresti veel puuduvad.

Võrdõiguslikkuse debattides võib kogeda kahte skeptilise lähenemise suunda. Üks neist ütleb, et ärme reguleeri, ärme jumala pärast üle reguleeri, las kõik kujuneb ise ja las need väärtushinnangud muutuvad aja jooksul ise. Aga nad ei pruugi iseenesest kujuneda.

Muutuste toetamine

Kui meenutada näiteks Ameerika Ühendriikides eelmise sajandi keskpaiku toimunud civil rights movement'i – kodanikeõiguste liikumist – siis tihtipeale oli mitmes osariigis vaja riiklikku regulatsiooni selleks, et mustanahalised võiksid koos valgenahalistega istuda samal pingil bussis või isegi ülikooli auditooriumis. Mõnikord tuli muutuse läbiviimiseks isegi tagurlasest kuberner jõuga kolledži ukse küljest lahti kangutada.

Kui meie asi oleks oodata, kuni muutused ise toimuvad, et neil siis järel lohiseda, siis ei oleks meile vaja ei rahva mandaati ega seda kõrget palka.

Leian, et me rahvaesindajatena ei peaks kartma olla ühiskondliku arvamuse ja ühiskondlike väärtushoiakute muutumise esirinnas. Kui meie asi oleks oodata, kuni muutused ise toimuvad, et neil siis järel lohiseda, siis ei oleks meile vaja ei rahva mandaati ega seda kõrget palka.

Teine lähenemine on veelgi tagurlikum. Seda iseloomustab väide, et tegelikult ongi meil kõik korras, et meritokraatia toimib. Et kui täna on meil siin riigikogu saalis või ka näiteks äriettevõtete nõukogudes ülekaalukalt rohkem mehi, siis järelikult on ühiskonnas sel hetkel lihtsalt andekaid, võimekaid ja tublisid mehi rohkem kui naisi.

Mäletan mõne aasta tagust debatti, kui me arutasime Euroopa Liidu soovituslikku ettepanekut, et äriühingute nõukogusid võiks üritada sooliselt tasakaalustada. Minu ettepaneku peale, et riik võiks siin näidata eeskuju, ütles parlamendi  ees kõnelenud minister, et riik näitabki eeskuju. Ju ta siis leidis, et Estonian Airi ja Tallinna Sadama nõukogudesse pandigi meie parimad pojad (kahjuks mitte ainsatki tütart). Ju ta siis arvas, et paremini ei olnudki neid ettevõtteid võimalik juhtida.

Lahendused vajavad initsiatiivi

Me ei peaks kartma, me peaksime olema julged. Me peaksime valitud rahvaesindajatena tõepoolest söandama eeskuju näidata! Kindlasti ei ole keegi nii naiivne, et arvata, et üks komisjon, olgu tema tööajaks aasta või kolm, lahendab ära soolise võrdõiguslikkuse probleemid. Kindlasti ei ole me isegi nii naiivsed, et arvata, et see komisjon töötab välja ammendava loetelu meetmetest, mis tuleb ellu viia selleks, et probleemid saaksid lahendatud. Paratamatult nõuavad lahendused aega, aga ükski selline initsiatiiv ei ole liiast.

Olen kindel, et meie kuus parlamendifraktsiooni suudavad lähetada komisjoni inimesed, kes teevad südamega tööd ja tõepoolest suudavad tabada nii mõndagi, mis meie elukorralduses ja ka regulatsioonides on täna valesti või vääriks parandamist.

Seda kõike selleks, et meie ühiskond oleks sotsiaalselt õiglasem ja paremini tasakaalus, et naistel oleksid võimalused teha nii poliitikas, ärielus kui ka tavalises tööelus meestega võrdselt karjääri. Ja et seda ei pärsiks mingisugused kivinenud dogmad ega, jumal hoidku selle eest, ajale jalgu jäänud riiklikud regulatsioonid.

Mõni parlamendi ees kõnelnud meeskolleeg avaldas kartust, et võrdõiguslikkuse edendajate eesmärk on muuta meid kõiki ühesugusteks. See on põhjendamatu hirm.

Lõpetuseks - mõni parlamendi ees kõnelnud meeskolleeg avaldas kartust, et võrdõiguslikkuse edendajate eesmärk on muuta meid kõiki ühesugusteks. See on põhjendamatu hirm. Võrdõiguslikkuse eesmärgiks on võrdsed võimalused, mitte võrdsed tulemused. Tulemuste poolest ei saa inimesed kunagi võrdseteks. Sest fakt jääb faktiks: üle üheksakümne üheksa protsendi meestest ei hüppa mitte kunagi nii kõrgele kui Anna Iljuštšenko. 


Kirjutis põhineb kõnel, mille Sven Mikser pidas täna riigikogus pärast seda, kui esimese lugemise läbis eelnõu, mis on asutamas soolise võrdõiguslikkuse probleemkomisjoni.