Nordic Aviationi esimene lend

FOTO: Toomas Tatar

Ma ei tea lennundusest midagi. Teisalt, ma ei tea ka sapööritööst midagi, aga kui keegi miini grillib... Kuulge, Euroopa komisjoni otsus Estonian Airi (EA) kohta tuli üllatusena ainult neile, kes saavad palka selle eest, et üllatust teeselda, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).

Juba EA loomise ajal oli selge, et väikeriikide lennukompaniid saavad rahvuslikuks uhkuseks olla ainult siis, kui neile peale maksta, ja kostis kaineid hääli, et lepime hõimuvelledega kokku, paneme Vantaa-vahet mingi õhutrammi käima ja asi lahendatud - kõigil hea olla.

Hetkest, kui Eestis hakkasid kehtima ELi reeglid, oli tegelikult kõik otsustatud ja edasine ainult mõttetu, meile 130 miljonit eurot maksma läinud agoonia. Või oot, stopp, liidame siia veel 70 miljonit, sest eestlane oma piiritus juhmuses ju ei õpi, vaid kui näpu pihta läks, otsib suurema haamri... Järjekindlus on kindlasti austusväärne omadus, aga kui järele mõelda, on haamer meie süüdimatu valitsuse käes, näpud aga rahva omad.

Räägime selle asja selgeks – riik saab lennundusse sekkuda ja lemmikut soosida – lätlased on airBalticusse kõvasti raha pumbanud (iroonilisel kombel nüüd just 132 miljonit eurot lisaks) – ja keegi ei kobise – lihtsalt natukegi peab aru saama, mida sa teed. Keegi ei keela ka doteerida riigi jaoks olulisi ühendusi, näiteks saarte liine või toda hüpoteetilist Vantaa trammi, aga seda tuleb teha teatud reeglite järgi, mitte «rahvuslikku uhkust» poputades.

Muidugi, ka riigihangetega oskame me asja kuninglikult urruauku keerata, nagu näha saarte parvlaevanduse ümber toimuvast, aga seal asjaosalised vähemalt üritavad teha nägu, et kõik see toimub inimeste huvides...

Oleme käki kokku keeranud ja selle asemel, et toimunust järeldusi teha, topime veel ühe hunniku raha kuhugi potentsiaalsesse pankrotipessa. Raha – meie raha! – kaob, teel kahisedes: «Lennake meiega!», Sloveenia mutiaugust alla...

Kogu see asi haiseb esimesel pealevaatamisel vastikult ja uut rahvuslikku uhkust reklaamivad naerunäod äratavad sama palju usaldust kui marutõbine paavian. Kas veame kihla, et pooleteise aasta pärast on 70 miljonit otsas ja lakutud lõustad sonivad jälle objektiivsetest asjaoludest, strateegilistest vigadest ja turusituatsiooni valesti hindamisest ja mitte keegi ei vastuta?

Tõeline häda ongi selles, et see pole üksikjuhtum, see on muster – keegi ei vastuta

Kui see kõik toimuks kaugel, võiks naerda ja võtta illustratsioonina ürgsele tõdemusele, et loll ja tema raha ei püsi koos. Aga kuna see on ka minu raha, paneb see otsima probleemi juuri. Kes oli see esimene inimesekujuline väärnähtus, kellele tuli pähe hakata EAsse maksumaksja raha kallama? Või kes ütles Taskilale, et tee EAst suur lennufirma, aga raha me selleks ei anna?

Või võtame laiemalt – kes otsustas (sedasama rahva raha!) kusagil Jordaanias või Utah's põletada? Ükskõik, võtame põllumajandustoetused või tuulikud või kasvõi teedeehituse – kes kurat kulutab (kellegi teise!) raha nii, et nutt tuleb peale?

Kui mingi jumaliku jõuga õnnestuks jõuda otsuste tegijateni (sel teel on palju takistusi – kuni selleni välja, et mõned asjad on osatud lausa riigisaladusteks kuulutada...), siis vastaksid nad, et «selles situatsioonis tundus see kõige õigem». Ja kindlasti mõtleb osa neist seda siiralt. Seega jõuame päris küsimuseni – miks on meil selline üüratu mass ametnikke, kes millegi eest ei vastuta? Milleks me peame seda lohutut karja troppe ja pidureid, kes mõtlevad peamiselt ainult kohast kinnihoidmisele ja mõned kahjuks ka oma tasku täitmisele?

Või küsime veel täpsemalt ja üldisemalt – mis kurat toimub eestlase hinges, et ta valib end juhtima ökonoomse mõistuse ja eetikaga isendid, kelle puhul võib kindel olla ainult selles, et edasi kestab nõmedus ja hääbumine?

Mis see armastus asjasse puutub?

Nii kaua, kui olen kirjanike liidus, olen aidanud võidelda selle eest, et loovinimesed oma tööst ära elaksid. Eesti kultuur saab püsida ainult siis, kui rahvas on nõus selle eest maksma. Ma ei tea, miks otsustas sisuliselt sama seltskond, kelle pingutusi Eesti kultuuri heaks võib pikkade aastate vältel iseloomustada näiteks sõnaga «surnuksnäljutamine», just nüüd kirjanikupalga kasuks... Võib-olla oli vaja saada kuhugi linnuke, et ikka tegeleme? Ja selle peale läheb loovinimeste hulgas lahti tüüpiliselt eestlaslik vingumine, et jube halb, kui kellelgi paremaks läheb, las olla kõigil ühtmoodi halb.

Ja võrreldes EAga räägime siin pisiasjadest nii rahaliselt kui sisuliselt – kui kirjanikupalku nüüdsest alates igal aastal samas mahus lisanduks, võiksime 20 aasta pärast rääkida millestki olulisest, millestki, mis tõesti võib tagada keele ja kultuuri säilimise.

Kolklus ei ole ainult dimensioon inimese hinges; nii võib väita ainult väga piiratud inimene, kes keeldub kogu ülejäänud maailma nägemast. Selleks, et inimesed kuhugi tuleksid, peab olema nii põhjust kui võimalus sinna tulla, üheta pole teist.

Kõik valitsused ehitavad maksumaksja raha eest transpordivõrke, sest ühendusteta majandus ei arene; iseenesest on loomulik ja õige, et soosime muuhulgas ka kiireid ja mugavaid välisühendusi. Välisühendusel aga on teatavasti teine ots väljas ja sealtpoolt vaadatuna on ainult halenaljakas, kui end ilma mingi põhjenduseta millekski eriliseks pidada. Kolklus algab võimetusest oma ninaotsast kaugemale näha, ja seda nii ajalises kui ruumilises mõttes.

Kui armastame Eestit, ei piisa ainult koos laulmisest, kultuur tähendab ka oskust valida kompetentsed juhid, kes oskavad midagi mõistlikku peale hakata ressurssidega (mida pole kellelgi kunagi piisavalt).

130 miljonit eurot on vastu taevast lastud ja naeruväärsete põhjendustega lastakse kohe 70 järele... Kaua võib? Aga võib-olla teeks Islandit – võtaks raha ära nende käest, kes sellega ainult pahandust oskavad teha, ja paneks mõned suuremad lontrused istuma? Ja siis mõtleks natuke.