Egiptuses kukkus alla Venemaa reisilennuk Airbus A-321 224 inimesega pardal.

FOTO: Xinhua/Xinhua/Sipa USA

Kui üle saada šokist, mille kutsus esile Venemaa reisilennuki katastroof, pole raske märgata, et selles on oma poliitilinegi mõõde. Ja poliitiline kontekst näeb välja üpris kurjakuulutav.

Kui vastab tõele versioon, et lennuk oli halvas tehnilises seisukorras, jääks süüdi lennukompanii, kes ei suutnud tagada õhulaevale vajalikku hooldust. Sel käepärasel versioonil peaaegu puuduvad poliitilised kõrvalmõjud, ehkki sel juhul jääb arusaamatuks, miks potentsiaalselt rikkal maal lendavad inimesed selliste künadega, millel lennu ajal kukub saba ära või plahvatab mootor. Seda versiooni pakkus esimestel tragöödiajärgsetel päevadel Venemaa ajakirjandus kõige enam välja.

Hoopis teine asi on pomm lennuki pardal. Möödunud nädala lõpust hakati lääne ajakirjanduses Briti ja Ameerika luurele viidates väga agaralt kõnelema just islamistide korraldatud plahvatusest. Nõndanimetatud Islamiriik võttis endale isegi vastutuse. Mõned lääneriigid keelasid oma lennukompaniidel lennata Sharm el Sheikhi, sealne lennujaamaülem vallandati.

Samal ajal teatas Rosaviatsija, et Venemaa lennukid lendavad endiselt Egiptusse, Venemaa ajakirjandus terrorirünnaku versiooni viimaste päevadeni peaaegu ei kajastanudki, islamistide ülestunnistus kuulutati valeks, Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov kutsus üles mitte seostama õhukatastroofi sõjategevusega Süürias ning Föderatsiooninõukogu liige Konstantin Kossatšov jõudis lausa kuulutada, et lääne lennukompaniidele kehtestatud keeld lennata Egiptusse on kõigest geopoliitiline vastupanu Venemaa tegevusele Süürias.

Alles tükk aega hiljem olid Venemaa võimud sunnitud tunnistama, et terrorirünnaku versiooni on põhjust kaaluda. Järgnesid ka vastavad meetmed: president Putin andis korralduse keelata lennud Egiptusse ja tuua tagasi seal viibivad Venemaa kodanikud. Nähtavasti saadi piisavalt veenvaid tõendeid, et lennuki pardal toimus plahvatus. Praegu kõneldakse juba pealt kuulatud terroristide kõnedest, mainitakse konkreetseid nimesid, räägitakse Iisraeli luure abist, kes olla jaganud teavet lääne eriteenistustega.

Miks terrorirünnaku versioon levis nii kiiresti läänes ja miks see jäi viimase hetkeni Venemaal tagaplaanile? Sellel on ilmselged poliitilised põhjused. Kui see on islamistide terrorirünnak, siis on see lubatud «vastus» Venemaa pommitamisele Süürias, mida paljud eksperdid olid pidanud Putini strateegiliseks võiduks, mis kindlustas tema reitingut.

Hukkunud laste hingerebestavate piltide taustal omandab «strateegiline võit» terrorirünnaku puhul sootuks teise meki: meile tehti kujukalt selgeks, et tegutsemine rahvusvahelisel areenil võib kaasa tuua väga konkreetseid tagajärgi. Innukamad vandenõuteoreetikud võivad küllap isegi uskuda, et terrorirünnaku korraldasid lääne eriteenistused eesmärgiga nõrgestada Putini reitingut. Ent tundub, et president on kerkinud juba nii võimsaks kangelaskujuks, et tema reitingut ei kõiguta ei hukkunud inimesed ega süüdlase nimetamata jätmine kohe pärast tragöödiat.