Tarmo Pikner: Siim Kallasest võib saada Keskerakonna juht!

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Need, kes pealkirjast edasi ei lugenud, süüdistagu iseennast, kui sellise hüüdlause peale ära minestasid. Nimelt, jutt ei ole mitte Tondiraba jäähallis eesseisvatest Keskerakonna esimehe valimistest, vaid Euroopa liberaalide katusorganisatsiooni ALDE presidendi valimistest, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Ja mis on neil kahel sündmusel ühist? Ühist on väga palju – nii meie Reformierakond kui ka Keskerakond kuuluvad mõlemad sisuliselt üleeuroopalisse liberaalide parteisse ja nende esindajad istuvad rahumeelselt Euroopa Parlamendis külg külje kõrval.

Loogika suudab teha lihtsa järelduse – kui Siim Kallase kandideerimine peaks õnnestuma ja temast saab Eesti presidendi asemel hoopiski ALDE president, on Edgar Savisaar saanud endale uue ülemuse.

Tuleb tuttav ette – vanad võitluskaaslased saavad jälle üheskoos edasi minna. Sellisest kuvandist võib Savisaarel Tondiraba valimisvõitluses isegi kasu olla, kuna Kallase võimalik positiivne saatus selgub nädal aega varem.

Vanal ajal oli lihtne – vasakul olid kommunistid-sotsialistid ja paremal kapitalistid-imperialistid. Tänapäeval on olukord sootuks keerulisem.

Vasak-parem-vasak-parem

Huvitav oleks aru saada, kuidas on kaks nii erinevat erakonda ühte punti sattunud. Või kas Reformierakond ja Keskerakond ongi nii erinevad?

Maailmavaateline parem–vasak skaala erakondade lahterdamisel ei toimi ammugi. Vanal ajal oli lihtne – vasakul olid kommunistid-sotsialistid ja paremal kapitalistid-imperialistid. Tänapäeval on olukord sootuks keerulisem. Kõik tahaksid justnagu keskpõrandal olla ja parketil tantsu lüüa, kuid ruumi ei jagu kõigile.

Tsaariarmee nekrutite rividrillil kasutati mõjusat meetodit – parema jala külge seoti heinavihk ja vasaku külge põhuvihk (võis ka vastupidi olla). Drillijate praktiline mõte oli selles, et ega nekrutitel mõistust eriti ole ja nad ei saa aru, kus on parem ja kus vasak pool. Lihtsam oli kamandada: hein – põhk – hein – põhk. Samasugust suunavat metoodikat tuleks kasutada ka tänapäeva parteide maastikul orienteerumiseks.

Proovime teistsugust lahterdamist. Võtame aluseks liberaalide ühe põhipostulaadi: inimese otsustuse vabadusaste peab olema maksimaalselt suur. Pannes selle nähtuse üksikisiku vabadusastme skaalale, kus ühes otsas on anarhia ja teises diktatuur, siis ega liberalismist anarhiani väga palju maad olegi.

Skaala teises otsas võib jällegi konservatismist kergesti jõuda diktatuurini. Ju siis sotsid peaksid neid poolusi püüdma keskpõrandal koos hoida, vältimaks äärmustesse langemist.

Nii nagu maailmavaateline vasak-parem skaala on sassis, on midagi viltu meie puhul ka üksikisiku vabadusastme skaalaga. Kui Reformierakonna paigutamisel anarhiaga lõppeva skaala poolele pole raskusi, siis Keskerakonnaga on probleeme.

Nimelt peaks see oma diktaatoriga asuma hoopiski skaala teises otsas, liberalismi propageerides aga jällegi esimeses otsas, kus Reformierakondki. Mine võta siis kinni (ma ei mõtle siin kapot), kus Savisaar oma parteiga parajasti asub. Kas diktaator on sattunud valesse erakonda või paikneb erakond vales seltskonnas?

Poliitilised kloonid

Sealjuures valijaile ei jää märkamata, et kummalgi liberaalsel erakonnal on oma veendunud ja kindel elektoraat. Kuidas on see küll võimalik, et vähemalt pool riigikogust moodustavad alati liberaalid (praegu 57 tooli)? Võrdlusena – Euroopa Parlamendis on liberaalid suuruselt alles kolmas fraktsioon.

Vastus on väga lihtne – kui ikka järjepanu mängitakse stampdigiplaate oma tegemistest või tegevusetusest, tekivad ka stampvalijad, sealjuures väga lojaalsed. Kui päevast päeva, aastast aastasse leierdatakse sama laulu – ühel «astmeline tulumaks» ja teisel «maksudega ei mängita», siis ärkamegi valimistejärgsel hommikul teadmisega, et pool meie poliitilisest paletist on kindlates värvides juba maalitud ja laulurepertuaar valitud.

Indrek Tarandile seostusid need kaks stamperakonda ühe inimese kahe kannikaga. Ju seal mingi vahe ikka on ja mina seevastu ei usu, et pool seaduseandjaist ainult tagumiktunde teevad. Küllap nad hauvad ka oma peaga, vähemalt stampmõtteid.

Värske sügisene tuulepuhang

Inspireerivaim uudis läinud nädalal tuli hoopiski Euroopa Rahvapartei leerist, mis ühendab konservatiivseid erakondi. Nimelt, Viktoria Ladõnskajat huvitab ennemini eestlaste rahvustoit kama kui IRLi reiting. Väga värske tuulepuhang meie poliitikamaastikul! Ootan kannatlikult, kes on järgmine poliitik, kes julgeb välja tulla sellise esmapilgul enesehävitajaliku etteastega. Samas eeldan, et justnimelt sellisel poliitikasse pühendumusel on tulevikku.

Niisiis, reitinguagentuurid, poliittehnoloogid ja selgeltnägijad – ärge segage oma bürokraatlike numbritega poliitikuid tööd tegemast! Hinnangut andku iga parteilase tehtud või tegemata töö, mitte umbmäärased protsendid tulpades ja graafikutes.

---

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».