Jaak Jõerüüt: nii nad tapsidki meie Õhu!

Jaak Jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Pikaajalise õhusaaga dramaatiline lõpp haakub kummalisel kombel ühe väga värske dramaatilise välkuudisega riigi strateegilisest sektorist: justiitsministri välispoliitiline soolo seoses plaanitava kahjunõudega Venemaale, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

 Vabandan lugeja ees, sest juba jälle võtan appi Jaroslav Hašeki kuulsa raamatu, mis algab järgmiselt:  «Nii nad tapsidki meie Ferdinandi, ütles virtin härra Šveijkile...». Kodunegi kirjandus annaks nüüd sapiseks paralleelide tõmbamiseks võimalusi, näiteks Kitzbergi «Rätsep Õhk ja tema õnneloos».

Aga olgu, rahvusliku lennufirma langusest ja lõpust on ju võimalik lõputult kirjutada, žongleerides rahanumbrite, aastaarvude, taskila-nimeliste läbikukkumispreemiate ja kollektiivse vastutamatuse fenomenidega. Möödunut see tagasi ei too. Aga kibedast õppetunnist oleks vaja vähemalt mõni järeldus ja mõni retsept riikliku tuleviku huvides välja pigistada.

Soolosid, kus valitsusest tulevaid sõnumeid ei oska kõrvaltvaatajad enam tõlgendada, sest ministrid räägivad üksteisele avalikult vastu, neid kohatuid soolosid on ju pidevalt.

Pikaajalise õhusaaga dramaatiline lõpp haakub kummalisel kombel ühe väga värske dramaatilise välkuudisega riigi strateegilisest sektorist: justiitsministri välispoliitiline soolo seoses plaanitava kahjunõudega Venemaale.

Ükskõik kui patriootiliselt ei põksu kellegi süda rinnus, on Eesti-suuruse väikeriigi kivisse raiutud käsulaudade hulgas olnud esikohal sellised: välis- ja julgeolekupoliitikat tehakse konsensuslikult ning välis- ja julgeolekupoliitika arvelt koduste punktide noppimine on lubamatu ning see on sisult iseenda toolijalgade saagimine. Ning ei maksa kellelgi üritada tõestada, et kogenud poliitik ja tema nõunikud ei mõista, et see allkiri polnud juuramaailma tegelaste omavaheline ristsõna lahendamine, vaid puhtalt välispoliitiline samm.

Aga edasise tänitamise asemel lühidalt mõned järeldused.

Esiteks tõstavad mõlemad juhtumid taas lauale riigireformilise vaidlusteema: kas peaministri kui sellise õigused ja voli ei peaks seadusetähe järgi olema siiski suuremad, avaramad, selgemad?! Sest tuleb lõpetada riiklikesse otsustustesse ja protsessidese puutuva vastutuse edasine lahustamine ja pihustamine.

Soolosid, kus valitsusest tulevaid sõnumeid ei oska kõrvaltvaatajad enam tõlgendada, sest ministrid räägivad üksteisele avalikult vastu, neid kohatuid soolosid on ju pidevalt. Viimaste hulgast meenub mõndagi haridus- ja teaduministeeriumisse puutuvat.

Teiseks –  kui riik määrab isikuid kõrgetele rahvusvahelistele kohtadele, sh Euroopa Liitu, on põhjust sügavamalt kaevata ja rohekm vaagida, milline on kellegi kodune pagas või taak, millega nüüd kodust ära kiputakse.

Kolmandaks, lõppegu juba eos kõik järgmised katsed Rail Balticule lõhkeainet veel maha panemata rööbaste alla toppida! Ehkki igaüks saab aru, et lennuk ja rong on erinevad liikumisvahendid, on asi siiski tõsine.

Kui nüüd tekkinud dramaatilisel taustal selle, meid Kesk-Euroopaga ühendama plaanitud raudtee tulevik kellegi armust ja vastutamatusest tumenema peaks, siis võib igaüks siinkandis ise kirjutada oma passi pastakaga juurde: elukoht – provints.