Carri Ginter: miks me siis ikka ei tohi anda rahvuslikule lennukompaniile rahalist toetust?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Carri Ginter.
Carri Ginter. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Richard Branson on öelnud: «Kui tahad saada miljonäriks, alusta miljardärina ja osta lennufirma.» Tänane seis kinnitab, et Bransonit pidanuks Soome imetegijast rohkem usaldama, kirjutavad vandeadvokaat Carri Ginter ja TÜ õigusteaduskonna üliõpilane Marta Kislov.

Estonian Air on olnud tugevasti kahjumis alates 2006. aastast. Aastatel 2010 ja 2011 vähenes lennuettevõtja vara rohkem kui poole võrra. Vastukaaluks toetati aastatel 2008-2014 Estonian Airi viiel korral otseselt või kaudselt umbes 130 miljoni euro ulatuses.

Toimunu kohta esitatakse siiani asjassepuutumatud õigustusi ja süüdistatakse Euroopa Komisjoni Eesti kiusamises. Seaduserikkuja seadusetäitjast halvem kohtlemine ei ole ebaõiglane diskrimineerimine. Meile sarnaste riskidega on pidanud olema silm silma vastu ka Kreeka, Ungari ja Küpros, kes said komisjonilt negatiivsed otsused. Need juhtumid evivad suurt ühisosa. Abi andes eirati pea kõiki kokkulepitud nõudeid.

Komisjon on praktikas teinud ka mitmeid positiivseid otsuseid. Näiteks Malta, Poola, Austria ja Tšehhi. Seal leidis komisjon, et raskustes abi saavad ettevõtted on ümberkorraldamisabi kõlblikud. Abi anti ühel korral ja olemas oli läbimõeldud ja usutav ümberkorralduskava. Mäng käis reeglite järgi.

Piirideta riigiabi oleks nagu tippsport piiramatu dopinguga. Tulemustel poleks reaalsusega tugevaid seoseid ja meie eelarve jääks ässadele alla.

Kas see on seotud rahvusliku eripäraga, et Euroopa Komisjoni üritame riigiabiga seoses juba mitmendat korda üle kavaldada, aga ELi direktiive üle võttes oleme kohati ülipüüdlikud? Nii kaunistab meie õiguskorda määrus, mis heitveele kehtestab rangemad kvaliteedinõuded kui joogiveele. Tulemusena maksavad ettevõtted aastas miljoneid eurosid saastetasuna riigikassase, kust seda saab jälle mõnuga süstida keelatud abina riigiettevõtetele.

Eesti Õhu toetamisel eirati ELi õigust. Riigiabi reeglitele vastavalt läbimõeldud äriplaani ega Euroopa Komisjoni luba ei olnud. Ühekordse tõhusa abi asemel anti toetusi erinevatel aegadel ja ettekäänetel. Erainvestorid samadel tingimustel oma raha investeeringuteks ei kasutanud. See kinnitab veelgi, et tegemist oli riigiabiga.

Üheks põhimõtteks raskustes oleva äriühingu aitamiseks antava riigiabi puhul on «esimest korda, viimast korda». Riigiabi, kui viimane väljapääs, peaks viimaseks väljapääsuks ka jääma. Mõte on selles, et rebida muidu elujõuline kuid ajutiselt raskustes olev äriühing hädast välja, mitte tekitada lisarahaga sõltlast, kes närviliselt järgmist süsti ootab. Kui jätta kõrvale Euroopa Komisjoni menetlus, kas Estonian Air jääks elama ilma järgmise süstita?

Estonian Airi lennuk. Foto: Toomas Huik
Estonian Airi lennuk. Foto: Toomas Huik Foto: Toomas Huik/Postimees

Riigiabi ja selle tulemus

Estonian Air moodustab kogu Euroopa lennunduse turuosas üliväikese osa ehk kõigest 0,16 protsenti. Kuidas sellise osakaaluga lennukompaniile riigiabi andmine saaks üldse kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust? Vastus on see, et dopingureegliteta oleks pilt palju nukram. Miks me siis ikka ei tohi anda rahvuslikule lennukompaniile rahalist toetust?

Piirideta riigiabi oleks nagu tippsport piiramatu dopinguga. Tulemustel poleks reaalsusega tugevaid seoseid ja meie eelarve jääks ässadele alla. Tulevad terviserikked ja kokkukukkumised. Päriselu peaks olema jätkusuutlikum.

Kui võitlus käiks metsiku lääne reeglite järgi, oleks Eesti kaotajate poolel. Suurtel poistel on rohkem padruneid ja kvaliteetsemad relvad. Kui suurriigid saaksid suvaliselt otsustada raha jagamise üle, ei oleks Eesti neile võidurelvastumises vääriline vastane ja Estonian Airi osakaalu turul ei eksisteerinuks.

Siit tõusetub ka vastus korduma kippuvale küsimusele, miks lätlased võivad ja eestlased ei või. Olemata kursis Läti kaasuse detailidega on silmatorkav erisus fakt, et Läti investor oli valmis osaluse eest maksma kümneid miljoneid eurosid. See viitab usutavusele, et täidetud on «erainvestori test». Kui erainvestor on oma raha valmis samadel tingimustel ettevõttesse paigutama ei ole investeerimine ka riigile eelduslikult keelatud.

Niisiis pole näpuga Brüsseli poole näitamiseks eriti alust. Suuremat pilti nähes võib ka komisjoni menetluse pikkus olla märgiks soovist hoiduda sekkumisest riigisisesesse poliitikasse.

On ilmne, et täna pakutav supp on ammu hapuks läinud. Jääme huviga ootama, millise katla juures samad kokad täna askeldavad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles