Marti Aavik: oh Island

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marti Aavikarvamustoimetaja

6. november 2015, 23:45

Imeliste valgusmängudega üllatav Harpa kontserdihall ja konverentsikeskus Reykjavikis, mere kaldal avati 2011. aastal ja läks kokku maksma 164 miljonit eurot. Ehitust alustati buumi tipus ning samasse kompleksi plaaniti veel luksushotelli ja Landsbanki peakorterit. Siis puhkes finantskriis ja oli tõsiselt küsimuse all, kas see üldse valmis ehitatakse. Valitsus otsustas kontserdihalli ehitust siiski jätkata ja mitu aastat oli see ainus koht Islandil, kus üldse midagi ehitati. Nüüdseks on ajad muutunud ja Reykjavikis näeb palju kraanasid. Foto: SIPA/Scanpix

Väikese islandi rahva tublidus, sõna otseseski mõttes tuhast tõusmine tekitab igas vähegi õiglases vaatlejas imetlust, kirjutab Marti Aavik.

No mis seal head on? Juba 50-kilomeetrine bussisõit Keflaviki lennujaamast Reykjavikini tuletab meelde selle aasta menukit, kus peategelane Mark Watney veetis ilmatuma hulga aega ihuüksinda Marsil. Seal ei ole mitte ühtegi puud! Ainult taamal paistvad kõrgepingeliinid ja see, et ei pea skafandrit kandma, kinnitavad, et tegu on siiski meie koduplaneediga. Mulje sarnasusest «Marslasega» saab jõudu juurde autolaenutuses, kus müüakse lisakindlustust liiva- ja tuha(!!!)tormide vastu. Sellisesse sattumine tähendab, et auto läikiv kere hõõrutakse lühikese ajaga matiks ning lisakindlustuseta turistil tuleb kallis värv ise kinni maksta.

Reykjaviki jõudes hakkavad aedades ja tänavaservades siiski mõned puud silma, ent need on nii kidurad ja harvad, et tuule eest nende tüved-võrad kohe kindlasti ei kaitse. Tuul on aga otse Põhja-Atlandi tsüklonite «sünnitusmaja» kõrval asuval Islandil läbilõikav. Vahel tuleb seal vihma lausa horisontaalselt – vihmavarjust pole absoluutselt mingit kasu ja peened vihmapiisad torgivad nägu.

Reykjaviki linn on nagu Eesti väikelinnade kujuteldava summa paroodia – stiiliviiteid siit ja sealt. Peaaegu kõik seal on väike ja madal. Pealegi on paljud majad isegi kesklinnas plekiga üle löödud, et kaitsta puitkonstruktsioone Atlandi vett pihustavate tormide eest. Mõnele halva maitsega inimesele võib ju

meeldidagi, et linnas on mitu spetsiaalset jõulupoodi ja üldse võib kesklinna võrrelda mitmeruutkilomeetrise jõuluturuga. Ja need kuumaveebasseinid väljas, kuhu mina küll ei jõudnud… Igaüks võib kodus vanni sooja vett täis lasta või aiavoolikuga geisrit mängida, kah mul asi.

Meenutagem, et üleilmne finantskriis tabas Islandi mullimajandust eriti teravalt. Olid tänavameeleavaldused ja inimesed olnud oma poliitikute peale nii vihased, et nondel oli hirm end

avalikult näidata. Islandi kroon kaotas suhtes stabiilsemate valuutadega poole oma väärtusest. Hinnad on nüüd taas vast kaks ja pool korda kõrgemad kui Eestis ning eriti kallid on toiduained ja eluase.

Islandi praeguse paremliberaalist peaministri Sigmundur Davíð Gunnlaugssoni kohta ütles kohalik noormees, et see on üks eriliselt vastik ja valelik inimeseloom, kes on oma uljastest valimislubadustest täitnud ainult ühe ja sedagi heal juhul kümnendiku jagu (NB! ma ei esita ühe inimese arvamust sotsioloogilise uuringuna). Mu vestluspartner loodab, et ületuleva aasta valimistel võidab hoopis piraadipartei, mis seisab riigivõimu läbipaistvuse eest. Kalapüügikvoodid olevat koondunud väheste perekondade kätte, ehkki tegu on ju loodusressursiga, millele peaksid ligi pääsema kõik, kellel suutlikkust kala püüda. Kalakuningatel olevat ka suur mõju poliitikale. Kusjuures seda,

klannimajanduse juttu kuulen Islandil õige mitmest suust – nii rohkem kui vähem informeeritutelt, kohalikelt ja välismaalt saarele saabunutelt. Islandi nimetraditsiooni tõttu olevat aga välismaalasel üldse raske sotti saada, kes on kelle sugulane ja seepärast ei hüppa sugulusseosed kalamagnaatidega ka paugupealt silma.

Kui küsin rahvaluuleteadust õppinud noorelt daamilt islandlaste õnnelikkuse kohta, siis kuulen vastust, mis võiks vabalt kõlada tüüpilise eestlase suust: «Jah, aga…» Just pimedal ajal on paljud masenduses ja noored mehed võtvat endalt elu. Kuulen veel, et eriti

meditsiiniõed ja arstid lähevad tööle Norrasse, kus on head palgad ja inimlikud tingimused – ei pea end ületundide koorma all ise haigeks töötama.

Vaatan WHO suitsiidistatistikat (2012) ja OECD 2010. aasta andmeid. Island vast siiski ei erine drastiliselt teistest Põhjamaadest. Kurvad arvud on väiksemad kui Eestis ja Soomes ning kaugelt väiksemad kui Venemaal või Ukrainas. Jutuajamistest jääb mulle mulje, et islandlaste tüüpiline võrdlusmaa ongi Norra. Kui selles – ühes maailma rikkaimatest riikidest – on midagi paremini, siis ongi Islandil halvasti? Vähemalt niisugune hüpotees mul jutte kuulates ja mõttes Eesti olude ja hoiakutega paralleele vedades tekkis.

Turistiteatmikust loen, et aasta peale kokku on islandlastel päevavalgusega hoopis paremini kui – üllatus-üllatus – Miamis, Rio de Janeiros ja Sydneys, mis ju ometi on kõigi kujutlustes eriti päikesepaistelised kohad. 64. laiuskraadil asuvas Reykjavikis paistab päike keskmiselt päevas 15 tundi mainitud lõunamaiste linnade umbes 13 tunni vastu. Talvel, siis jah on islandlastel pimedat aega rohkem kui meil siin 57. ja 59. laiuskraadi vahel, mis ju ometi on, nagu me kõik tüüpilistest kirumistest teame, üks äraütlemata pime ja kole maailmanurk, kust tuleb kindlasti ära kolida.

Vast aitab kah? Kui ma islandlastele rääkisin, millise hämmingu ja vaimustuse seguga vaatasin nende maastikke, ka Keflaviki ja Reykjaviki vahelist välja, arvasin märkavat umbes samasugust õndsat, sõnatut rõõmu, nagu on meil, kui keegi väljastpoolt tulija Eestit imetleb.

Kui ütlesin rahvaluuleõppurile, et olen lugenud «Njálli saagat», saime eriti hea jutu peale. Vaatamata sellele, et tunnistasin ausalt, et lugesin seda ammu, siis, kui see raamat Arvo Alase tõlkes eesti keeles ilmus (2001), ja ega ma sellest just eriti palju mäleta peale selle, et seal on palju detailseid võitlusekirjeldusi ning tuhande aasta tagust poliitikat, kohtuasju tingil, kavalaid alttõmbamisi, veritasu ajastu auküsimusi (näiteks… tegin nüüd raamatu juhuslikust kohast lahti: «Seepeale tormas ta peosaali ja raius Gunnarr Lambipojal mõõgaga pea kaela otsast maha, nii et see lendas kuninga ja jarlide ette lauale. Laud ja jarlide rõivad olid otsekohe verepritsmeid täis. Jarl Sigurdr tundis tapja ära ja ütles: «Võtke Kári kinni ja lööge ta maha!»», lk 318). «See on üks mu lemmiksaagadest,» ütles vestluspartner ja jätkas

eheda vaimustusega, kui põnev on lugeda nii kauge aja inimeste päriselu kirjeldusi.

Kári, saaga tegelase nimekaim ja mu uus tuttav, rääkis, et on lugematu arv kordi sõitnud Þingvellirisse, et seal päev otsa lihtsalt jalutada ja mõtiskleda. See on muinasjutuliste vaadetega, hämmastav paik, kus aastatel 930–1799 käis koos Alting (Alþing) – Islandi (proto)parlament, kärajad, mida peetakse maailma vanimaks järjepidevalt tegutsenud parlamendiks. Muuseas, Kári isa laulab kooris ja on käinud Eestis laulupeol.

Igast jutuajamisest aiman islandlaste uhkust oma perekondade, kultuuri, ajaloo ja maa üle. See ei ole ligilähedaseltki võrreldav sellise patriotismiga, kus oma maa sõjalisest või muust vägevusest isiklikule enesehinnangule tuge otsitakse. See on sügav seotuse tunne kõige ümbritsevaga. See ju võiks minugi kaasmaalastele arusaadav(am) olla. Meie erinevused pole ju nii hirmus suured. On ju ogar mõelda, et peaks näiteks kõiki oma riigi poliitikuid palavalt armastama selleks, et uhke ja õnnelik olla. On ju?

Viimatine maailma õnnelikkuse raport (WHR) paigutab kriisist kosuvad islandlased teisele kohale Šveitsi järel. Kõik viis Põhjamaad on esikümnes! Eesti leiame alles 73. kohalt – tagapool Türkmenistanist, Liibüast, Alžeeriast, Valgevenest ja paljudest sellistest maadest, mille kohta on väga raske mõelda, et seal objektiivsete näitajate järgi elu parem oleks kui meil.

Islandlastel on palju lapsi, Euroopa võrdluses vähemalt. Seal pole olnud mitte ühtegi negatiivse loomuliku iibega aastat. Kriisiaastatel oli sündimus veel eriti suur. Ka eelmisel aastal oli 325 000 elanikuga riigis sündide arv 2100 võrra suurem surmade arvust.

Immigrante on üle seitsme protsendi rahvastikust. Pooled neist on poolakad. Suuruselt järgmine immigrantide grupp on leedulased – neid on Islandil üle pooleteise tuhande. Ka meie

hommikusööki serveerisid kaks leedu neiut. Eesti muusikaõpetajad ja teised eestlased jätavad küllap Islandile maha oma vaimujälje, ent arvult suur pole me rahvas ka väikese islandi rahva keskel. Nüüdses pagulaskriisis on läinud nii, et rahva seast on tulnud mitu korda rohkem abistada tahtjaid, kui valitsus on nõus süürlasi ja teisi vastu võtma.

Muuseas, üks kuuest faktorist, mis maailma raporti jaoks mõõdetud õnnelikkust seletab, on suuremeelsus ja lahkus ühiskonnas. Et heldus, vähemalt heatahtlikkus teiste vastu teeb sind ennastki õnnelikumaks? Kas te suudate seda uskuda? Või on see mingi nupust nikastanud sotsiaalteadlaste – kellega miskipärast teeb koostööd ÜRO – jama ja jampsarvutus? Muud faktorid

on SKT ostujõu alusel, tervena elatud aastad, et sul on kellegi peale loota, tunnetatud vabadus teha ise oma elu valikuid ja korruptsiooni vähesus.

Mäletate veel juttu klannimajandusest ja kalakuningate mõjust poliitikale? Transparency Internationali viimases korruptsioonitajumise indeksi edetabelis on Island väga heal 12. ja Eesti tublil 26. kohal. Islandi neli kaas-Põhjamaad on aga lausa esiviisikus – maailma kõige väiksema tajutud korruptsiooniga ühiskonnad.

Turismi ime

Justkui finantskriisi auku sattumisest oleks islandlaste õnnetunde hävitamiseks veel vähe olnud, hakkas 2010. aasta aprillis Eyjafjallajökulli nime kandva liustiku all turtsuma vulkaan, mis inimasustatud Islandi ajaloos oli varem pursanud vaid kolm korda (920., 1612. ja 1821.–1823. a). Vulkaan paiskas kõrgele õhku tuhapilve, mis levis kogu Euroopa kohale, ulatus Kesk-Aasia ja Siberini ning varjutas Põhja-Atlandi ja jupikese Ameerika mandrist. Lennuliiklus jäi seisma. See oli globaalne uudis.

Ka meie inimesed olid mitmel pool lennujaamades päevade kaupa «tuhalõksus» ning ilmusid lood ministritest ja ametnikest, kes mõnetunnise harjumuspärase lennu asemel seiklesid rendiautoga läbi Euroopa Eesti poole. Tuhapilv mitme kilomeetri kõrgusel me peade kohal sünnitas nii päris apokalüptilisi kujutlusi kui ka asjakohasema küsimuse, milline on elukorraldus siis, kui vulkaan on aktiivne mitu aastat. Pealegi teati, viimase 1000 aasta jooksul on Eyjafjallajökulli vulkaani purse kõigil kolmel korral üles äratanud oma palju võimsama naabri – Katla vulkaani. Kas reisima tulebki hakata raudteel?

Mandril tähendaks see suuremat ajakulu, ent proovige kujutleda, kuidas võisid end tunda Islandi turisminduses tegevad inimesed. See oli juba siis väga oluline majandusharu – 2009. aastal käis Islandil 465 000 turisti. Aga kui sinna saaks ainult laevaga? Massilise reisilennunduse eelsel ajastul 20. sajandi esimesel poolel käis Islandil vaid mõni tuhat välismaalast aastas. Kõik kukub kokku? Isegi siis, kui vahel lennata saabki, ei julge inimesed enam Islandile tulla?

Läks hoopis vastupidi ja seda mitte ilma Islandi inimeste otsustavuseta. Minister Katrín Júlíusdóttir kutsus kõiki islandlasi üles kirjutama internetis oma maa kohta head ja huvitavat. Otsustati täiesti teadlikult, et Eyjafjallajökullist saab hoopis Islandi reklaamivedur. Ka nüüd õpetati isegi lennukis näidatavates reklaamklippides, kuidas seda islandikeelset liustikunime õigupoolest hääldama peab. Tõepoolest, tuhapilve-nädala jooksul said inimesed kõikjal maailmas meeldetuletuse, et imeline, võimsate loodusnähtustega Island on üldse olemas.

Ja tuleb välja, et inimesed ei otsi reisides kaugeltki ühemõtteliselt turvalisust, vaid sageli hoopis (kontrollitud) riski kudinat, erutavaid, vapustavaid, vaimustavaid kogemusi. Muidugi on Island turistile tegelikult väga turvaline paik. Aga sa siiski saad tunde looduse vägevusest, saad

fantaseerida sellel maastikul olles, mida tähendab olla inimesena selliste mitmekesiste ja võimsate loodusjõudude keskel, mida tervel inimkonnal pole lootustki kontrollida. Saad väga ehedalt aru, et ellujäämiseks tuleb kohaneda.

Põhjamaade Investeerimispanga laenu abil on juba kõvasti arendatud Keflaviki lennujaama. Reykjavikis kerkivad kõrged hotellid ja neid tuleb üha juurde. Kesklinn on täis meenepoode, jääkarud ukse ees, Arktika lindude lunnide karvaste mudelite kuhjad riiulitel. Avalik sektor kulutab iga riiki tuleva turisti kohta peaaegu 10 eurot, mida on mitu korda rohkem kui teistes Põhjamaades ja enamikus maailma riikides. Icelandairi toetamist ei takista vist ka ELi reeglid?

Sellest aastast on turism Islandi jaoks juba suurem tuluallikas kui kalandus. Eelmisel aastal käis Islandil peaaegu miljon turisti. Praeguse aasta septembriga oli miljoni piir juba ületatud ja aasta lõpuks, kui Katla lennuliiklust ei seiska, on aastasumma 1,2 miljonit. USA ja Suurbritannia on statistika järgi kõige suuremad lähtemaad – nii Reykjaviki tänavatel kui loodusimede juures eristab kõrv ameeriklaste keelekõla brittide omast.

Võrdluseks. Eelmisel aastal tehti maailmas kokku 1,1 miljardit mitmepäevast välisreisi – tillukese Islandi osa sellest on võõrustava maana umbes 30 korda suurem, kui rahvaarvu järgi võiks eeldada. Eestis käis eelmisel aastal üle kuue miljoni väliskülalise, ent raha saime neilt laias laastus poole vähem kui islandlased oma miljonilt turistilt. Nojah, Islandile juba üheks päevaks ei lähe ja pealegi on seal hinnad hulga kallimad…

Rääkisin Põhjamaade parlamendiliikmete ja ministrite kogunemisel Reykjavikis Harpa keskuses ka autonoomse Gröönimaa parlamendi esindajatega. Nemadki mõtlevad, kuidas Islandilt õppust võtta. Tahavad oma pealinna Nuuki lennuvälja maandumisrada pikendada, et sinna saaks maanduda ka tõsist mõõtu reisilennukid jne.

Ja muidugi ei koosne Islandi inimeste elu ega nende riigi majandus üksnes kalatraaleritega ookeanil seilamisest ja hotellitubades patjade soputamisest. Elu on seal ikka palju mitmekesisem nii kultuuri, teaduse kui ka majanduse mõttes.

Arve vaadates läheb Islandil majanduslikult jälle hästi. Mulli-pankade kukkumisest sündinud enam kui 100 protsenti SKTst moodustavat välisvõlga suudavad nad vähendada. Aasta vabanevad kapitalikontrolli alt ka kriisi ajal sinna kinni jäetud välismaalaste investeeringud – Islandi valitsus saab erakorralist maksutulu. Peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugssonil ja ta erakonnal Framsóknarflokkurinn (Progressiivne Partei) on järgmiste valimisteni minna veel kaks aastat. Mine tea, vast muutub selleks ajaks ta suhtes natuke leebemaks ka loo alguses tsiteeritud noormees, kes kardab, et praegune valitsus teeb samu vigu nagu finantskriisieelsed.

Väikese islandi rahva tublidus tekitab igas vähegi õiglases vaatlejas imetlust. Nende maastikud, nende ilm ja olud on aga sedavõrd huvitavad, et mina tahaksin sinna küll tagasi minna. Veeta rahulikult aega kohtades, kust nüüd läbi tormasin, ja näha seda, mis nägemata jäi. On vaid kaks takistavat tegurit: aeg ja raha, täpsemini nende ressursside piiratus.

Ja viimaks: Tallinnas lennukilt maha astudes tundsin, et meil siin on ilm ikkagi imeliselt leebe (kusjuures kraadiklaas näitas nii Tallinnas kui Reykjavikis enam-vähem ühepalju).

Ajakirjaniku lennupiletite ja majutuse eest Islandil tasus Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Kommentaarid

Marti Aavik: oh Island

Märksõnad