Elo Allik-Schunemann

FOTO: Erakogu

Lugesin Maris Lauri ülimalt masendavat artiklit, kuidas ausale, kuid pedantlikule seadusejärgijale (uurijale) tundub teiste eestlaste ebamaiselt fantastiline uus idee kunstniku- ja kirjanikupalgast «seadusevastane» ja hakkasin mõtlema tuntud ning tundmatute 20. ja 21. sajandi Eesti kunstnike elu üle. Ja nendele, kes andsid hoopis alla, kirjutab kunstnik Elo Allik-Schünemann.

Maris Laurile tuleks kõigepealt anda kätte nii mõnegi Eesti kunstniku elulugu, võtame näiteks Wiiralti oma. Kuidas sündisid maalid ja leidsid tee teiste inimeste seintele?

Mitte kergelt.

Rohkem on endast andmist kui tagasisaamist.

Mulle väga avaldas muljet kunagine inglise komöödia «Fawlty Towersi», kus mees aitab hotellis teisi külalisi oma pisikese reisigiidiga ja lisaks veel ka teiste versioonidega maailma lühematest raamatutest ning toob näiteks raamatu «Margaret Thatcheri Huumorimeel» ja «Suured inglise armastajad», mis on maailma lühimad raamatud. Põhjusega. Nii ka minu jutt siin, lühike, sest mis siin ikka pikalt rääkida.

Ma olin uhke, et Eestis on selline asi võimalik, et kunstnikku toetab teenitud palk. Rääkisin sellest uhkusega oma abikaasale, kes on mind, 22 aastat guaššmaale tegevat kunstikku, alati toetanud. Toetanud ka siis, kui müüa ei saa ja projekte ei ole.

Abikaasa suutnud uskuda, aga rõõmustas. Lausus, et ma ju ütlesin, et Eesti on progressiivne ja Eesti inimesed oskavad mõelda kõrval-liine pidi ehk tema sõnul «thinking sideways».

Vaatasin oma kunagise fantastilise Tartu Ülikooli õppejõu Vano Allsalu intervjuud ja mõtlesin, et selline suurepärane asi ei saa ju tõsi olla nii «noores riigis», aga võiks!

Olin oma dissertatsiooni siin Londonis peale Tartut edasi õppides kirjutanud Wiiraltist ja kuidas teda toetas keegi «Nina». Aitäh, Nina! Et meil on suurt, head kunsti, millest ka pariislased on kuulnud.

Kunstnikul on ideid ja tööindu, aga seda kõike võiks paremini organiseerida, et nad saaksid oma maa suuremaks maalida, mängida ja kirjutada.

Paar aastat tagasi kirjutas mulle Washingtonist kirjasõber Katherine. Katherine ütles, et ta oli käinud Washingtoni Eesti Suursaatkonna Avatud Päeval, aga ta ei näinud saatkonna seintel ühtegi maali ja küsis, kas mina ei saaks neile mõned maalid maalida. Ma naersin selle kui mõne nalja peale nagu viisakas inimene ikka, aga tunne oli tume. Süda vajus saapasaarde ja mul oli häbi.

Mis siin ikka vaeseks ja viisakaks jääda kui kunsti on vaja, aga seda ei tellita, organiseerita. Pole enam tsunfte, tsaari - või kuningaõukonna kunstnikkonda. Kunstnik teeb muud tööd, et elada ja kellelgi pole aega, et teha maale näiteks, saatkondadele.

Kunst sünnib enamikul kunstnikest mitte täiskõhuga eufooriast ja inspiratsiooni ootamisest, vaid pidevalt, iga päev, läbi vaeva ja ainult väga vähestel omaenda kunstiga toodetud ressurssidest.