/nginx/o/2015/04/27/4007123t1h01d6.jpg)
Tänapäeva Eestis peavad vabakondlike erakoolide kui haridusuuenduslike kodanikualgatuste eestvõitlejad end kaitsma oma riigi haridus- ja teadusministeeriumi meelevaldse ja tasalülitava poliitika eest. On sümboolne, et Peeter Põllu kuju seisab ministeeriumi hoone poole seljaga, kirjutab Tartu Peetri kooli direktor Tarvo Siilaberg Õpetajate Lehes.
Haridus- ja teadusministeeriumi hoone ees Tartus seisab Eesti esimese haridusministri teoloog Peeter Põllu kuju. Möödunud sajandi alguses oli Peeter Põld aktiivne eestvõitleja Eesti haridusseltside liikumisele, mille eesmärk oli luua kodanikualgatuse korras koole, mis vastaksid toonaste eestlaste tõusnud rahvuslikule eneseteadvusele.
Kodanikualgatuslikke koole asutades tegutseti vaimus, mille iseloomustamiseks sobib Põllu sõbra ja mõttekaaslase Villem Reimani kirjutatu: «Meie ainsaks, aga äravõitmata läbiaitajaks praegustest kitsikustest ja tuleviku ähvardustest jääb selge arusaamine, mis meie rahva rahule tarvis läheb; visa kultuuratöö, mis ühegi raskuse all ei lämbu; elav ühistunne, kus nõrgad nõrku toetavad ja endid vastamisi tugevaks teevad; tuline isetegevus, mis alati platsi astub, kus riiklik korraldus ja maa omavalitsus meid rappa jätab.»
Vabakonna võitlus
Tänapäeva Eestis peavad vabakondlike erakoolide kui haridusuuenduslike kodanikualgatuste eestvõitlejad end kaitsma oma riigi haridus- ja teadusministeeriumi meelevaldse ja tasalülitava poliitika eest. On sümboolne, et Peeter Põllu kuju seisab ministeeriumi hoone poole seljaga.
Haridus- ja teadusministeerium soovib muuta erakooliseadust moel, mis teeks alates 1. septembrist 2016 kohalike omavalitsuste jaoks erakoolidele tegevustoetuse maksmise vabatahtlikuks. Kohalikele omavalitsustele on põhiseaduse § 37 seadnud kohustuse teha haridus kättesaadavaks. Sama põhiseaduse paragrahv kinnitab, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Nõnda otsustabki üha enam lapsevanemaid vabakondliku erakooli kasuks, mille pidajad on MTÜ-d ja SA-d, mille on asutanud parema hariduse ja mõtestatuma kooli poole püüdlevad õpetajad ja lapsevanemad.
Lapsevanem eeldab, et tema tasutud maksudest on – sõltumata koolipidamise vormist – loodud õppimiseks kõik vajalikud tingimused, st füüsiline õpikeskkond. Seda viimast aitab erakoolis osaliselt katta tegevustoetus. Nimetatud seadusemuudatuse suurim oht seisneb selles, mida see võimalikuks teeb. See loob eeldused koolide ebavõrdseks kohtlemiseks lähtuvalt sellest, kas koolipidamise üle otsustavad poliitikud kohalike omavalitsuste volikogudes või tavalised kodanikud MTÜ või SA koosolekul – viimased satuksid sõltuvusse esimeste volist.
Lapsevanema põhiseadusliku valikuvabaduse seisukohast peaksid koolid olema võrdse kaaluga. Kuid pärast 1. septembrit 2016 nad seda poleks, kui kohalikud omavalitsused omavahel endiselt peavad – juhul kui laps õpib teise omavalitsuse koolis –, kuid erakoolidega võivad tegevustoetuse osas arveldada. Rääkimata kohaliku omavalitsuse oma koolide majanduskulude katmisest.
Tundub, et ühtluskooli mantrat kordavad haridusametnikud soovivad lapsevanemates näha pigem süsteemi kuulekaid ja ühenäolisi kliente kui teadlikke otsuseid langetavaid kodanikke. Kas soovime elada kliendiühiskonnas, mida juhitakse Exceli tabeliga?
Seadusemuudatuse ohud
Sisuliselt satuksid vabakondlikud koolid 1. septembrist 2016 majanduslikku sõltuvusse volikogudes otsuseid tegevate poliitikute suvast. Just nimelt suvast, sest erakooli tulevase toetamise (või ka mittetoetamise) orientiirina pole ministeerium ei seadusemuudatuses ega selle seletuskirjas nimetanud kohaliku omavalitsuse jaoks ühtegi kriteeriumi.
Kuigi erakoolides õpib ka tulevikus väike osa Eesti õpilaskonnast, esindavad sellised koolid ometi otseselt kogukonnaliikmete tahet ehk hääletamist tegude kaudu ning väärivad asjakohast mõistmist nii riigi- kui kohaliku võimu poolt. Poliitikud ja ametnikud peaksid arvestama, et kuigi praegu moodustavad erakoolis õppijad 4% kõigist õpilastest, siis järgneva nelja aasta jooksul kasvab nende hulk vähemalt 40% võrra. Kas keegi on haridus- ja teadusministeeriumis püüdnud leida vastust küsimusele, miks aina enam Eesti lapsevanemaid otsustab kristliku kooli, Waldorfi kooli või mõne muu erakooli kasuks? Vabakondlike koolide võrdne kohtlemine koolivõrgu orgaanilise osana on lapsevanema tegeliku valikuvabaduse ja hariduse kvaliteedi üldise paranemise eeldus.
Olukorras, kus erakoolid jäävad ilma neile ette nähtud toetustest, võib see kaasa tuua nende sulgemise ning piirata seeläbi lapsevanemate südametunnistuse vabadust. Erakoolid on Eestis vanemate ainus võimalus tagada oma lastele kristlik haridus.
Enamik kristlikke koole on asutatud aastatel 2012–2013 ja seetõttu on neil õigustatud kõrgendatud ootus erakoolide senise rahastamissüsteemi kestmisele. Need koolid on tekkinud ja kiirelt kasvanud vaid tänu sellele, et järjest enam lapsevanemaid usaldab kristlikus koolis pakutava hariduse kvaliteeti. Lisaks sellele, et põhiseadus kaitseb vanemate lõplikku otsustusõigust oma lapse haridustee valikul, sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, et riik peab endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites austama vanemate õigust võimaldada lastele oma usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus. Seda õigust ei tohi väärata kohalikele omavalitsustele suvaliste majanduslike hoobade andmisega.
Kristliku kooli olulisus
Kristlik kool mitte lihtsalt ei erine kohaliku omavalitsuse koolidest või teistest erakoolidest, vaid iga kristlik kool on kutsutud ellu, et pakkuda ainuomast konfessionaalset ja maailmavaatelist haridust, mida teistel koolidel polegi võimalik ega vajalik pakkuda.
Kristlikku kooli identifitseerib olemuslik sümbioos kindla kiriku või kogudusega. Konfessionaalse usuõpetuse õpetamine, mis on võimalik ainult erakoolis (erakooliseaduse § 11 lg 5), on kristliku kooli vaid üks komponent. Kristliku kooli ainulaadne identiteet on maailmavaatest lähtuv tervik, mida kannavad nii õppekasvatustöö, koostöö perede ja huvigruppidega, seotus kirikuga kui ka organisatsioonikultuur. Siinjuures maksab meenutada, et oma eripäradest hoolimata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riiklikult kehtestatud üldised nõuded õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatsiooni osas, on vastutavad riikliku järelevalve ees.
Haridusasutuse kristliku identiteedi toetamiseks ja väljendamiseks teevad kristliku koolid mh järgmist: koolitavad oma vajadustele vastavat personali, rakendavad kristliku väärtuskasvatuse metoodikat, koostavad õppematerjale, kavandavad ja teostavad väärtuspõhist koostööd peredega (nt personali ja vanemate ühised koolitused, kaasatus kooli arendustegevusse ja sisehindamisse), õpetavad konfessionaalset usuõpetust ja muid kooli identiteeti toetavaid õppeaineid (nt suhtlemisõpetus, erimetoodikaga keeleõpe), praktiseerivad hingehoidu (kooli kaplanaat). Selleks kõigeks kulutavad kristlikud koolid oma mõõdukast õppemaksust kogunevat tulu.
Olgugi et kristlike koolide õpilaste arv, õppemaksu suurus ja hallatav kinnisvara erinevad, on nad kõik sarnased oma tulubaasilt, millest umbes kolmandik laekub õppemaksudena, kolmandik haridustoetusena riigilt ja kolmandik tegevustoetusena kohalikelt omavalitsustelt. Õppemaks on koolides kehtestatud erinevas vahemikus, kuid tavaliselt on õpilastel võimalik saada sellest vabastus või soodustus.
Eesti kristlike erakoolide liit on nõudnud, et erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas oleks selgemalt viidatud erakoolide rollile, mis seondub usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas oleva hariduse võimaldamisega.
Kristlikud koolid on kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused. Neis õpivad tavaliste Eesti kodanike lapsed. Kas need lapsevanemad lakkavad ainuüksi oma koolivaliku tõttu olemast kodanikud ja maksumaksjad ning muutuvad nendeks «teisteks», kelle lapsed õpivad kristlikus erakoolis? Kui nii, siis on tegemist diskrimineeriva segregatsiooniga. Kas poliitikute kontrolli all olev ühtluskool on Eesti üldharidusmaastikku tasalülitav tulevik?
Eesti kristlike erakoolide liidu hinnangul ei tohi muuta kergekäeliselt ja kiirustades – ilma et sellele eelneksid põhjalikud analüüsid ja sisulised arutelud – erakoolide rahastamise süsteemi põhimõtteid, mis toimivad. Haridus- ja teadusministeeriumi eelnõust loodetav kasulik tulemus jääb segaseks, kuna ei nähtu seda toetavaid uuringuid ega mõjuanalüüse.
Igasuguse seadusemuudatuse jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, riik ei või kehtestada uusi regulatsioone meelevaldselt ja üleöö. Haridussüsteemi rahastamise muutmine ei tohi mingil moel luua Eestis õpilaste ja lapsevanemate ebavõrdset ning diskrimineerivat kohtlemist lähtuvalt koolipidaja omandivormist. Minister Jürgen Ligi, kui «maksudega ei mängita», miks siis kooliharidusega?
Tarvo Siilaberg on Eesti kristlike erakoolide liidu juhatuse liige ja Tartu aasta õppeasutuse juht 2015.