Me küll olime kuulnud, et sealkandis ei ole kõik poed ja paigad pühapäeviti lahti, sest seadus on selline, kuid – oma harjumuste orjad – me ei arvestanud sellega. Nüüdseks on Prantsusmaa seadusi oluliselt lõdvendanud.
Ülemiste keskuse juhi Guido Pärnitsa ettepanek, et pühapäeviti võiksid kaubanduskeskused alates kella kuuest õhtul suletud olla, tundub mõistlik. Kurdetud on müüjate nappust ja sedagi, et ostjate hinnatundlikkus ei lase kaubanduses maksta palka, mis tööjõu hulgas konkurentsi tekitaks. Olgu pood pooltühi või tuubil täis, tuled peavad põlema ühtmoodi, kütta tuleb ka. Nii on lahtiolekuaja lühendamine tegelikult ainus võimalus kulutusi piirata.
Hoopis iseasi on see, kas riik ikka peaks seda Eestis seni kehtinud majanduspõhimõtete taustal reguleerima. Tõsi, piiratud on kauplemine alkoholi ja tubakaga, samuti on sekkunud riik ravimimüüki, kuid kaupluste lahtiolekuajad … see tundub veidi pentsik.
Niisiis, kui keskuste juhid selleks vajadust näevad, peab keegi astuma julge sammu ja pühapäeval oma lossi kell kuus, hea küll, kell seitse kinni panema.
Pigem näib see jaekaupmeeste soovina vastutust oma äririskide eest riigi kaela lükata. Seadusesundi ei saa keegi ignoreerida. Armutus võitluses iga pühapäevase kliendi eest võib kergesti tekkida olukord, kus näiteks varem suletud Ülemiste keskuse ostlejad võidab endale Peetri alevi Selver. Teiseks, inimesed harjuvad küll kõigega, kuid klientide puhul käib sellega kaasas häälekas pahameel. Neid riske ei tihka võtta ükski kaubanduskeskus. Omavahel kokku leppida ja selle kaudu riske hajutada ei luba kartellikeeld.