Sigrid Kõiv

FOTO: SCANPIX

Mõni aasta tagasi sõpradega ühes Põhja- Prantsusmaa väikelinnas kooserdades meenusid Juhan Liivi luuleread: «Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt.» Ei olnud lumesadu, vaid oli pühapäev ja me ei otsinud tööd, vaid süüa. Nii et «…jalad väsind. Läbi, läbi näljane» oli täitsa õige.

Me küll olime kuulnud, et sealkandis ei ole kõik poed ja paigad pühapäeviti lahti, sest seadus on selline, kuid – oma harjumuste orjad – me ei arvestanud sellega. Nüüdseks on Prantsusmaa seadusi oluliselt lõdvendanud.

Ülemiste keskuse juhi Guido Pärnitsa ettepanek, et pühapäeviti võiksid kaubanduskeskused alates kella kuuest õhtul suletud olla, tundub mõistlik. Kurdetud on müüjate nappust ja sedagi, et ostjate hinnatundlikkus ei lase kaubanduses maksta palka, mis tööjõu hulgas konkurentsi tekitaks. Olgu pood pooltühi või tuubil täis, tuled peavad põlema ühtmoodi, kütta tuleb ka. Nii on lahtiolekuaja lühendamine tegelikult ainus võimalus kulutusi piirata.

Hoopis iseasi on see, kas riik ikka peaks seda Eestis seni kehtinud majanduspõhimõtete taustal reguleerima. Tõsi, piiratud on kauplemine alkoholi ja tubakaga, samuti on sekkunud riik ravimimüüki, kuid kaupluste lahtiolekuajad … see tundub veidi pentsik.

Niisiis, kui keskuste juhid selleks vajadust näevad, peab keegi astuma julge sammu ja pühapäeval oma lossi kell kuus, hea küll, kell seitse kinni panema.

Pigem näib see jaekaupmeeste soovina vastutust oma äririskide eest riigi kaela lükata. Seadusesundi ei saa keegi ignoreerida. Armutus võitluses iga pühapäevase kliendi eest võib kergesti tekkida olukord, kus näiteks varem suletud Ülemiste keskuse ostlejad võidab endale Peetri alevi Selver. Teiseks, inimesed harjuvad küll kõigega, kuid klientide puhul käib sellega kaasas häälekas pahameel. Neid riske ei tihka võtta ükski kaubanduskeskus. Omavahel kokku leppida ja selle kaudu riske hajutada ei luba kartellikeeld.

Niisiis, kui keskuste juhid selleks vajadust näevad, peab keegi astuma julge sammu ja pühapäeval oma lossi kell kuus, hea küll, kell seitse kinni panema. Näiteks üks kuu niimoodi toimides võiks selguda nii ostjate käitumine kui ka kulude ja kokkuhoiu vahekord. Igas uues asjas lihtsalt peab keegi olema esimene ning kõik ei tule kunagi kaasa. Alati jääb keegi, kes hoiab 365 päeva aastas oma poe 16 tundi lahti, kuid see ei anna tingimata konkurentsieelist.

Kui alkoholimüügi piiranguid arutama hakati, siis tundus ka paljudele, et nüüd jääb viin puhta joomata. Praegu näitab statistika, et me ei joo sellepärast oluliselt vähem. Kui pühapäeva õhtuti on rahvast poodides tõepoolest hõredalt, siis valmisolek oma ostuharjumusi muuta oleks justkui olemas. Inimlikult on leti taga igavlevast müüjast kahju nagunii. Lisaks tähendaks lahtiolekuaegade piiramine ka tööjõuvajaduse vähenemist, mis võiks kaasa tuua mõningase konkurentsi müüjakohtadele.