Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/03/18/5173759t1hd600.jpg)
/nginx/o/2014/10/10/3417967t1h04ac.jpg)
Diktaatorite tugevnemine ja eriti Euroopa hale leppimine sellega ainult suurendab pettumist Euroopas ning vähendab kõigi meie poole pürgivate rahvaste seas usku, et meist on nende õiguste tegelikku kaitsjat nende kodumail. See suurendab lootusetust ja lootusesetus on põgenike voolu peamine käivitaja, kirjutab riigikogu liige Eerik Niiles Kross (Reformierakond).
Läinud pühapäeval Türgis toimunud erakorralised parlamendivalimised on toonud Euroopast üsna mitmeti mõistetavaid reaktsioone. Eurooa Komisjoni välispoliitika juht Federica Mogherini tegi kohe esmaspäeval komisjoni poolt avalduse, mida maailm tõlgendas valimiste heakskiiduna. Täpsemalt ütles Mogherini küll, et «valimised on taaskinnitanud Türgi rahva tugevat pühendumust demokraatlikele protsessidele». Kuivõrd jutt oli rahvast, mitte riigist, siis võivad soovmõtlejad siin näha looritatud kriitikat. Ent Mogherini tõttas kinnitama, et Euroopa Liit teeb Türgi uue valitsusega koostööd, et «veelgi edendada ELi Türgi-partnerlust». Suvistest valimistest saadik Erdoğani riigiaparaadi poolt ahistatud Türgi opositsioon kindlasti Mogherini avalduses võib-olla olnud kriitikanüanssi ei tajunud. Tajuti hoopis vastupidist: Erdoğan rühkis valimisvõidule ja Euroopa kiitis takka.
On äärmiselt küsitav, kas see on sõnum, mida Türgi täna Euroopalt vajanuks. On veelgi küsitavam, kas selline sõnum teenib Euroopa pikaajalisi huve.
Loomulikult oleme hädas põgenikekriisiga ja Türgi võiks olla selle lahendamisel üks võtmeriike. Eurooa Liit räägib Türgiga läbi nn tegevusplaani, millega Türgi saab rahalist abi põgenikega toimetulekuks, rakendab meetmeid nende Euroopasse tuleku pidurdamiseks ning Euroopa pakub Türgi kodanikele lihtsamat viisarežiimi. Üsna pragmaatiline ja mitte just ülemäära humanistlik plaan.
On tõsi, et Türgis on umbes kaks miljonit põhiliselt Süüria põgenikku, mis on neli korda rohkem kui kogu Euroopa Liidus. Ent Liibanonis ja Jordaanias on mõlemas umbes poolteist miljonit, kusjuures nende riikide rahvaarv on Türgi 80 miljonist vastavalt 20 ja 15 korda väiksem. Proportsionaalne põgenike koormus Jordaania ja Liibanoni majandusele ja sotsiaalsfäärile on mitukümmend korda suurem kui Türgil. Samas tuleb neli viiendikku Euroopasse jõudvatest põgenikest just Türgi kaudu, kusjuures on ilmne, et Türgi valitsus teeb minimaalseid, kui üldse mingeid pingutusi inimkaubitsejate tegevuse piiramiseks. Pigem võiks väita, et Türgi kasutab põgenike voolu otsese väljapressimisargumendina, saavutamaks nii Euroopa rahalist abi kui ka silma kinnipigistamist poliitikas.
Eesti peaks tõsiselt mõtlema, kas me soovime ennast reservatsioonideta asetada Brüsseli ja Berliini «pragmaatilise Türgi-poliitika» lootsikalaks. Eesti huvides on alati olnud just Euroopa väärtuste edendamine, kaitsmine ja ühesuguste standardite rakendamine kõigile meie partneritele. Euroopa on aastakümneid rääkinud, et Türgi saab Euroopa Liidu liikmeks siis, kui sealne demokraatia saab Euroopa-küpseks; oleme alati kuulutanud, et toetame Türgi demokratiseerumist. Türgi demokraatlik opositsioon on tundnud Euroopa tuge, mis on andnud nende poliitilisele võitlusele lootust.
Türgi valitsuspartei ei olnud pärast juunikuiseid valimisi valmis võimu kellegagi jagama ja moodustama koalitsioonivalitsust, mida valimistulemus oleks ette näinud. Selle asemel võeti suund uute valimiste korraldamisele, et saada «sobivam tulemus». Suve ja sügise jooksul taasalustas Erdoğan sisuliselt kodusõda kurdidega ning asus sõjaliselt ründama lääne liitlastena ISISe vastu sõdivaid Süüria kurde. Üsna läbinähtavalt oli selle tegevuse kaas-, kui mitte põhieesmärk tuua valitsusparteile rahvuslaste hääli. Äsjane valimistulemus näitab, et see õnnestus. Samas hakkas valitsus jõhkralt piirama sõnavabadust, sulgedes mitu ajalehte ja võttes üle telekanaleid. Euroopa Nõukogu ja OSCE valimisvaatlejad tuvastasid, et sisuliselt suleti meediakanalid kõigile opositsioonierakondadele suurema osa kampaania ajaks. Valdavalt tabamatuks jäänud ründajad põletasid maha või purustasid mitu opositsioonierakondade kontorit, peksid läbi poliitikuid ja ajakirjanikke, vangistati «presidendi solvajaid» ning tagatippu lõhkes kurdimeelse HDP erakonna valimismeeleavaldusel Ankaras pomm, mis tappis üle saja inimese. Usume loomulikult, et see ei olnud valitsuse korraldatud, ent see terroriakt toimus valitsuse loodud vägivaldses atmosfääris, mis kahjuks iseloomustas kogu valimiskampaaniat.
Nii Euroopa Nõukogu kui OSCE olid valimisi hinnates kardinaalselt teistsugusel seisukohal kui pragmaatiline Euroopa Komisjon. «Kahjuks iseloomustas nende valimiste kampaaniat ebaõiglus ja tõsisel määral hirm,» võttis asja kokku ENPA delegatsiooni juht. «Meediaväljaannete kiiresti vähenev arv ja sõnavabaduse üldised piirangud mõjutasid protsessi ja on tõsine murekoht,» ütles OSCE vaatlusmissiooni juht ning lisas: «Füüsilised rünnakud parteide liikmete vastu ja tõsised julgeolekuprobleemid /.../ seadsid veelgi piiranguid kampaania tegemisele.»
Kokkuvõttes, Euroopa kõige olulisemad valimisvabadust ja inimõigusi kaitsvad institutsioonid ütlevad, et Türgi valimised ei olnud ei vabad ega õiglased. Kõik on nõus, et valimispäev ise möödus kenasti ja rahvas võis oma tahet avaldada, aga kogu kampaaniat iseloomustas putinlik represseerimine ja mäng ühte, valitsuserakonna väravasse.
Meil on loomulikult tarvis leida Türgiga mõistlik koostöövorm põgenikekriisi lahendamiseks. Türgi on ka äärmisel oluline liitlane NATOs, eriti tasakaalustamaks Süürias ja Ukrainas agressiivselt tegutsevat Venemaad. Ent need huvid, kuigi elulised, on siiski lühiajalised. Euroopa saadab praegu Türgile ning teistele partnerriikidele ja rahvastele sõnumi, et me oleme valmis oma väärtused ära unustama, kui Türgi autokraat meile stabiilsust lubab. See tähendab, et Ivanišvili Gruusias, Sargsjan Armeenias, Plahotniuc Moldovas ja isegi Putin Venemaal saavad ainult kinnitust, et jõupoliitika tasub ära. Euroopa võib rahulikul ajal oma inimõiguste ja väärtuste juttu ajada, aga kui neid põgenikega pigistada ja kodus jõumees olla, siis ollakse sõbrad edasi.
Lühiajaliselt on Erdoğani võit Türgis tõenäoliselt meile tõesti kasulik. Türgiga on lihtne rääkida ja elu läheb edasi. Ent põgenikekriisi süsteemikriitilisele lahendusele tuleb see olukord tegelikult kahjuks. Diktaatorite tugevnemine ja eriti Euroopa hale leppimine sellega ainult suurendab lootusetust ja pettumist Euroopas ning vähendab kõigi meie poole pürgivate rahvaste seas niigi kaduma kippuvat usku, et meist on nende õiguste tegelikku kaitsjat nende kodumail. See suurendab lootusetust ja lootusesetus on põgenike voolu peamine motivaator.