Mind ajendas kirjutama ja kaasa rääkima hiljuti meie perekonda tabanud ootamatu šokk. Roolijoodik tappis meie koduõuel meie perekonnaliikme, koer Rommi, kirjutab Ilmar Lillemets.
Ilmar Lillemets: miks riik ei peata roolijoodikuid?
Sellepärast tahaksin küsida, mis toimub Eesti riigis, kus ei saa tunda ennast turvaliselt isegi koduõues?
Millal võtab roolijoodik mõistuse pähe? Kas peab tabama teda samasugune šokk, kus ta kaotab ootamatult enda jaoks kalli looma, inimese, oma tervise või ise rajatud maja?
Kallid seaduste tegijad, see kui inimene istub uuesti purjuspäi autorooli, olukorras, kus teda on eelnevalt kohtulikult karistatud ja ta on korduvalt vangis olnud, tähendab, et karistused ei ole piisavaks šokiks.
Roolijoodik, kelle välismaal teenitav kuupalk on 2000 eurot ja trahv 1200 eurot, ei mõtle. Ta sülitab karistuste peale.
Karistus peaks olema selline, mis paneks inimese mõtlema enne, kui ta istub autorooli purjuspäi või toimib omakasu eesmärgil. Minu ettepanek on karmistada seadust ja võtta ära roolijoodiku kolme kuu palk. Võlgade katteks võiks minna vajadusel ka tema auto või maja.
Teiseks soovituseks on teha roolijoodikute auto numbrimärk registris punaseks või kasutada mingit muud eritähistust, et oleks selgelt teada, kes on roolijoodik. Punane on kergesti märgatav ja politseil oleks kerge kontrollida.
Kolmandaks meetmeks on juhtimisõiguse äravõtmine. Lubade äravõtmist 2–5 aastaks võiks rakendada koos rahatrahviga. Kui inimesel ei ole ikka mõistust peas, on ta ühiskonnale ohtlik ja talle võiks määrata eluaegse sõidukeelu.
Tekib mõte, kas roolijoodikud on siis riigile kasulikud, kui nad toovad trahvidena sisse miljoneid eurosid.
Ja tekib ka küsimus, kas inimelul on väärtus või on inimene nagu kärbes, keda tappa?
Olen oma väljaütlemistega karmisõnaline, aga teisiti lihtsalt ei saa. Me ei tea, kes on järgmine süütu ohver. Mõelge, kallid seadusetegijad, sest meie riigis on veelgi probleeme peale roolijoodikute. Jõudu ja kainet mõistust teile, kuulake ikka rahva häält.