Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/04/4659883t1h7ef3.png)
Iga olulise poliitilise konflikti keskmes on tegelikult kaks märksõna: reaalsus ja aeg. Küsimuse all on, kes elab fantaasiamaailmas ja kelle jalad on kindlalt maa peal ning kes on kinni minevikus ja kelle päralt on tulevik, kirjutab analüütik Roland Freudenstein.
Sestap pole mingi ime, et üleeuroopalises debatis põgenikekriisi üle süüdistab kumbki pool teist ebarealistlikus lähenemises ja räägib samal ajal jätkusuutmatust poliitikast. Nende väidete kõrval on küll veel palju muid aspekte nagu riiklik iseseisvus, meie rahvusvahelised kohustused, demograafia, Euroopa Liidu seadused ja solidaarsus. Lõpuks jõutakse aga ikkagi aja ja reaalsuse juurde.
Mida selle debati osapooled siis ütlevad? Jätame hetkeks nüansid kõrvale ja lihtsustame pisut. Siis võib öelda, et üks pool näeb Euroopat kristliku maailmajaona, mis peaks kaitsma end rahvaste rände eest, kui vaja siis taradega. Vastaspool väidab, et Euroopa tulevik on globaliseerunud ja multikultuurne.
«Kristliku Euroopa» jaoks on Angela Merkel teel kindla läbikukkumise poole, sest ta on kinni 20. sajandi multikultuursetes unelmates, «globaliseerinud Euroopa» paigutab poliitikud nagu Ungari Viktor Orbáni või Poola Jarosław Kaczyński kurjakuulutavalt kusagile 1930ndatesse.
Niinimetatud kristlik Euroopa on suurele hulgale põgenikele peavarju pakkumise ja nende integreerimise osas pessimistlik, ent samas küllaltki optimistlik meie suutlikkuse osas neid tarade ja piirikontrolliga eemal hoida. Niinimetanud globaliseerunud Euroopa on täis pealehakkamist migrantide sisselaskmise osas (Wir schaffen das!) ja väga skeptiline, kui küsimuse all on meie suutlikkus neid eemal hoida.
«Kristliku Euroopa» jaoks on Angela Merkel teel kindla läbikukkumise poole, sest ta on kinni 20. sajandi multikultuursetes unelmates, «globaliseerinud Euroopa» paigutab poliitikud nagu Ungari Viktor Orbáni või Poola Jarosław Kaczyński kurjakuulutavalt kusagile 1930ndatesse.
Selline vastandumine toob kaasa kolm probleemi.
Esiteks: vähemalt esialgu sai põgenikekriisist teatud mõttes ELi-sisene ida ja lääne konflikt. Eriti nähtav oli see siis, kui Euroopa Ülemkogu arutles põgenike ümberpaigutamise kvoodisüsteemi üle ja otsustas septembri lõpus, et veel 160 000 pagulast sel moel liikmesriikide vahel ära jagatakse.
Selle süsteemi suure vastasena paistis silma Visegradi nelik. Slovakkia, Tšehhi vabariik, Ungari ja Rumeenia hääletasid lõpuks selle ümberjaotamise vastu. Paljud Euroopa lääneosas, eriti postmodernse eliidi esindajad, nägid uusi liikmesriike pisut nende inimeste moodi, kes on globaliseerumise ajastu kahe silma vahele jätnud ning tardunud oma raudse eesriide taguses minevikus.
Lääne-Euroopas hakati juba siduma solidaarsust põgenike küsimuses solidaarsusega Venemaa agressiooni suhtes. Uute liikmesriikide jaoks aga demonstreeris vana lääs jälle oma harjumuspärast ülbust ja ignorantsust Kesk-Euroopa eripärade suhtes.
Teiseks: konflikti süvenedes sai üha selgemaks lõhe Saksamaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Saksamaa valitsus peesitas oma Willkommenskultur'i valguses ja hakkas võtma moraalselt kõrgema positsiooni. Mõningate partnerite jaoks hakkas Saksamaa paistma imperialistliku hipiriigina, mis surub naabritele peale oma nägemust.
Varem on kõigis Saksamaa ja Kesk-Euroopa debattides mänginud oma osa Saksamaa süütunne II maailmasõja sündmuse pärast, mis pehmendas ka Saksa poliitikute-diplomaatide tooni. Isegi Kreeka eurotsooni-draamas oli sel veel oma osa. Ühtäkki aga, kesk põgenike teemalist debatti, oli see läinud.
Saksamaa või vähemalt osa sellest, mis tervitab põgenike saabumist, paistab olevat saanud ajaloost õiged õppetunnid. Nüüd on osa sakslaste silmis saanud teistest Euroopa riikidest fašistid.
Kui aus olla, siis oli mõne Kesk-Euroopa riigi põgeniketeemalist retoorikat raske kuulata: Jarosław Kaczyński väitis, et nad kannavad haigusi ja et Lääne-Euroopa kirikutest saavad avalikud tualettruumid. Sama oli olukord Slovakkia peaministri Robert Fico teatega, et riiki lastakse ainult kristlastest põgenikke – see on täiesti selges vastuolus Genfi konventsiooniga.
Aga kokkuvõttes on see vastuvõetamatu olukord, ja kui Saksa valitsus tahab võtta juhtrolli, siis peab ta lõpetama moraliseerimise ning naasma mõõdukama ja pragmaatilisema keelekasutuse juurde.
Kolmas ja kõige olulisem probleem: paistab, et järjest raskem on leida mõistlikku keskteed «globaliseerunud Euroopa» ja «kristliku Euroopa» vahel. See positsioon võiks koosneda järgnevatest elementidest:
- Me oleme kohustatud põgenikke inimlikult kohtlema (seda ka retoorikas). ELi riigid ei ole aga kohustatud igaüht kontrollimata üle piiri laskma. Riiklik suveräänsus ja Schengeni ruumi välispiiri kontroll ei ole 19. sajandi illusioonid.
- Euroopa vajab immigratsiooni demograafilistel põhjustel. Praegune sisserändajate laine võib olla osa vastusest, ent need, kel on õigus varjupaika saada, ei pruugi olla need inimesed, keda meie tööturg vajab.
- Solidaarsus liikmesriikide vahel on oluline, ent see peab ulatuma palju kaugemale kui kvootide täitmine ja ulatuma ka niinimetatud eesliinil asuvatesse riikidesse, mis vajavad abi sisserändajate registreerimise korraldamisel.
- Konfliktitsoonidele lähemal asuvates riikides, näiteks Türgis, peab EL olukorra parandamiseks mobiliseerima senisest enam poliitilist energiat ja ressursse, et sinna jõudnud inimesed ei tajuks oma ainsa valikuna parema elu saavutamiseks Schengeni ruumi pagemist.
- Inimesed, kes otsivad varjupaika ELi riikides, peavad omaks võtma mõned alusväärtused nagu naiste ja meeste võrdsed õigused, sõna- ja usuvabadus ning fakti, et antisemitism on halb. See kehtib kõigi religioonide esindajatele ja moslemitel võib selle omaksvõtmisega enam probleeme olla. Kõik põgenikke vastu võtvad riigid ELis peavad aga ise nende väärtuste hoidmisel ja propageerimisel aktiivsemad olema.
Eelkõige peab aga põgeniketeemaline debatt muutuma ratsionaalsemaks ja seda mõlemalt poolelt. Keegi ei tohiks kedagi väljaspool reaalsust elamises või lootusetult minevikus kinni olemises süüdistada. Kultuur on oluline, ent meie identiteedis ei ole peamine mitte moslemite ja kristlaste osakaal Euroopas. Oluline on, kas me oleme ka tulevikus avatud ühiskond, mis ei ole «Euraabia» ega ksenofoobia ja natsionalismi müüri taha varjuv maailmajagu. Töötagem üheskoos avatud tuleviku tagamise nimel.
Roland Freudenstein on Brüsselis tegutseva konservatiivse mõttekoja Wilfred Martensi Euroopa uuringute keskuse juht, kes osaleb nädalavahetusel Riias toimuval välispoliitika ja julgeoleku teemalisel konverentsil.
Postimees on Riia konverentsi ametlik meediapartner. Postimehe veebilehe vahendusel saab näha nii otseülekannet, ülevaadet huvitavamatest hetkedest, kui intervjuusid osalejatega. Konverentsi eel avaldame mõningate osalejate mõtteid Euroopa tulevikust.