Selline vastandumine toob kaasa kolm probleemi.
Esiteks: vähemalt esialgu sai põgenikekriisist teatud mõttes ELi-sisene ida ja lääne konflikt. Eriti nähtav oli see siis, kui Euroopa Ülemkogu arutles põgenike ümberpaigutamise kvoodisüsteemi üle ja otsustas septembri lõpus, et veel 160 000 pagulast sel moel liikmesriikide vahel ära jagatakse.
Selle süsteemi suure vastasena paistis silma Visegradi nelik. Slovakkia, Tšehhi vabariik, Ungari ja Rumeenia hääletasid lõpuks selle ümberjaotamise vastu. Paljud Euroopa lääneosas, eriti postmodernse eliidi esindajad, nägid uusi liikmesriike pisut nende inimeste moodi, kes on globaliseerumise ajastu kahe silma vahele jätnud ning tardunud oma raudse eesriide taguses minevikus.
Lääne-Euroopas hakati juba siduma solidaarsust põgenike küsimuses solidaarsusega Venemaa agressiooni suhtes. Uute liikmesriikide jaoks aga demonstreeris vana lääs jälle oma harjumuspärast ülbust ja ignorantsust Kesk-Euroopa eripärade suhtes.
Teiseks: konflikti süvenedes sai üha selgemaks lõhe Saksamaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Saksamaa valitsus peesitas oma Willkommenskultur'i valguses ja hakkas võtma moraalselt kõrgema positsiooni. Mõningate partnerite jaoks hakkas Saksamaa paistma imperialistliku hipiriigina, mis surub naabritele peale oma nägemust.
Varem on kõigis Saksamaa ja Kesk-Euroopa debattides mänginud oma osa Saksamaa süütunne II maailmasõja sündmuse pärast, mis pehmendas ka Saksa poliitikute-diplomaatide tooni. Isegi Kreeka eurotsooni-draamas oli sel veel oma osa. Ühtäkki aga, kesk põgenike teemalist debatti, oli see läinud.
Saksamaa või vähemalt osa sellest, mis tervitab põgenike saabumist, paistab olevat saanud ajaloost õiged õppetunnid. Nüüd on osa sakslaste silmis saanud teistest Euroopa riikidest fašistid.