Kui kedagi ärritab, et mõni valge on end mustaks viksinud ja aknal õppuste ajal banaani näksib, siis on see märk indiviidi seesmisest ebakindlusest. Rahvaste sõprust ei ole ega tule, kuid natukene vara on veel rahvusena segi pöörata, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Elas kord mees, kes ei tahtnud kunagi kirjutada liikluskultuurist, laste kasvatamisest, tervislikust toitumisest ja paljudel muudel teemadel, sest ülearu pädevaid inimesi nendes valdkondades on ülearu palju.
Ja veel kõige vähem tahtis ta tegeleda usuküsimuste ja nahavärviga.
Jah, see olen mina, tüütu kolumnist, keskealine halliseguste juustega prill, laisk ja lohakas ning teen naistele lollakaid nalju.
Praeguseks on paljudes vanamuttides, bürokraatides ja kapsapeades külvanud segadust, kuidas suhtuda õppusesse Järvamaal, kus ausad Eesti mehed õppisid õnnetusse sattunud neegreid päästma. Juba kõlavad vabandussõnad, mõnel õigel eestlasel on jälle minestamiseni piinlik.
Aga toimetaja palus nii ilusasti, et inetu oleks olnud keelduda. Saan sõimata ja ilmselt ei kutsuta mind kunagi presidendi vastuvõtule, aga tühja sellest.
Ja ma ei tea, kas peaks kohe hakatuseks lisama, et ma kasutan sõnu neeger, venelane, vanamutt ja kapsapea neutraalses, isegi sõbralikus tähenduses. Ei tea, millal mõni minister teeb seaduse, et kommentaaridele tuleb lisada hoiatus. «Tähelepanu, tegemist on kommentaariga. See võib sisaldada häirivaid väljendeid. Rahunemiseks vaadake pornograafilise sisuga teoseid või minge metsa jooksma.»
Praeguseks on paljudes vanamuttides, bürokraatides ja kapsapeades külvanud segadust, kuidas suhtuda õppusesse Järvamaal, kus ausad Eesti mehed õppisid õnnetusse sattunud neegreid päästma. Juba kõlavad vabandussõnad, mõnel õigel eestlasel on jälle minestamiseni piinlik.
Kulla kirjaoskaja rahvas, võtke korraks ajud pähe ja lülitage sisse. Kui te näete inimest, kes on ühe jalaga, siis ärge öelge tema kohta sant või vigane, kui see teda häirib. Trehvate ullikest, siis ärge ütelge tema kohta kapsapea või ohmu, nii pole ilus. Juhtub tubli neeger tänaval vastu tulema, siis ärge visake piginalju, kohtate homoseksuaalset inimest, siis öelge tere. Astub ligi vanamutt, siis kõnetage teda viisakussõnadega armuline proua. Kui liigute kirikus või kalmistul, ei tasu jaurata, et ristirüütlid olid armutud tapjamasinad, ja meenutada Jüriöö ülestõusu. Mõtted on priid, kuid suuvärki saab sättida.
See on kummaline, kui vähe on mõnikord lausvihaks tarvis. Mina aitasin ükskord Tallinnas eksinud neegrit. Mul oli temast kohe päris kahju. Tundus igati tore mees. Mitmed venelased on juba ammu omad joped, ka eestlasi kohtab päris toredaid ja mõnel britil pole ka väga vigagi.
Kui neegrinaine või vene vanamutt karjuvad, et appi, vägistatakse, või et nende laps upub, siis lähen appi.
Kui kedagi ärritab, et mõni valge on end mustaks viksinud ja aknal õppuste ajal banaani näksib, siis on see märk indiviidi seesmisest ebakindlusest. Rahvaste sõprust ei ole ega tule, kuid natukene vara on veel rahvusena segi pöörata.
Tehke lapsi, toituge tervislikult ja sõitke kaine peaga. Samuti on kasulik lugeda raamatuid ja võtta rohtu, kui silme eest mustaks kisub. Ja kui neeger, kaasmaalane või kassipoeg on hädas, siis aidake.
Ning kõige paremini aitab meesterahvale seesmise tigeduse vastu, kui laste jõulupeol mängida neegrikuningat ja suudelda kasvatajat, naisi pidavat aitama vihatõbe korral pannkoogid moosiga ja südamest tulev hea sõna.
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.