Jürgen Ligi.

FOTO: Jaanus Lensment

Kooliharidusest saab asjalikult rääkida juhul, kui jäetakse ära vahelehõiked, et peame rääkima hoopis lapsest. Sest lapsest me räägimegi, isegi kui jutt käib parajasti arvudest, õpetajast või betoonist, kirjutab haridusminister Jürgen Ligi.  

Hariduspoliitikani küünib jutt aga alles hetkest, mil igaüks mõtleb ka pisut laiemalt kui ainult oma või tuttava lapsele ja koolile. Hariduspoliitika peab suutma hoolida korraga kõigist lastest.

Erahariduse debatti pole tingimata asjalikult pidada tahetud. Liiga sageli jõutakse selles põlguseni ühiskonna laiemate väärtuste, Eesti kooli, raha ja rahanduse vastu.

Erahariduse debatti pole tingimata asjalikult pidada tahetud. Liiga sageli jõutakse selles põlguseni ühiskonna laiemate väärtuste, Eesti kooli, raha ja rahanduse vastu. Samal ajal küsitakse aga selleltsamalt ühiskonnalt raha, süüdistatakse teda millegi sellise ära võtmises, mida pole kunagi anda lubatudki, ning näidatakse erakooli ainsa pärishariduse pakkujana. Tavakoolidest eralduda soovitakse sealjuures tingimustel, mida saaks õigustada vaid erivajadus. Käepärase näitena soovitan Postimehe spordireporteri Mariel Gregori arvamuslugu «Makske ise oma eraharidus kinni, raisk!» (PM 26.10).  

Tasulise erahariduse ja tasuta avaliku vahel kooskõla otsimise probleeme on püütud siduda uue haridusministri rahandusliku taustaga. Need otsingud on siiski ajalooline pähkel, mida on pidanud purema paljud riigid.

Eraalgatuse energia, pühendumus ja lisaraha on haridusse väga oodatud, ent maksumaksja panuse lisamisel on hoolega vaadatud, et sellega ei kahjustataks avalikke koole ega ühiskonna sidusust. Maksuraha on nimetu ja hariduses selleks, et igaüks saaks võimalikult hea õppe ja oma võimeid maksimaalselt realiseerida.

Erakoolidele seatud piirangud maailmast

Süsteemi, kus erakoolile garanteeritaks kogu riiklik rahastus ja lubataks lisaks õppemaksu küsida, tavakoolile aga saavad osaks piirangud ja kohustused, ei ole kusagil.

Süsteemi, kus erakoolile garanteeritaks kogu riiklik rahastus ja lubataks lisaks õppemaksu küsida, tavakoolile aga saavad osaks piirangud ja kohustused, ei ole kusagil. Õpikunäide Pinocheti Tšiilist on minevik, sest see viis hariduslikule segregatsioonile: paremad õpetajad, vahendid, keskkond ning paremate majanduslike võimaluste ja sotsiaalse positsiooniga lapsed erakoolidesse, allakäik riiklikesse õppeasutustesse. Ainult lapsed jäi mõlemasse.  

Hariduse privatiseerimise varjatud ohte peegeldavad nii värske ÜRO raport kui erakoolidele maailmas seatud piirangud, mis on Eesti vabaduste taustal väga karmid.  

Keelatud võivad olla erakoolid ise, õppemaks või vähendatakse riiklikku toetust eraraha võrra. Asutamise luba kaaluvad nii riik kui omavalitsus ning sedagi vaid eeldusel, et nad sobivad kohalikku koolivõrku ja täidavad mingit sisulist lünka. Toetuse suurus võib sõltuda kooli suunitlusest, suurusest ja regionaalsest tähendusest. Keelatakse õpilaste selekteerimist, õpetajate palkadele seatakse piiriks tavakoolides makstav summa.

Kui meil toovad aktivistid erakoolide ja klasside väiksust esile kui oma lapse sünnipärast õigust, on mujal suurustele kehtestatud hoopis miinimumnõuded, et mitte rahastada riiklikult kellegi eelist omandivormi põhjal ega riskida kooli jätkusuutmatusega.  

Alati on argumendiks Soome ja eriti tema kool, tulemustelt maailma parim. Sain minagi ekskursioonikutse Soome erakoolidesse, mis teenivat ühtluskooli ideaali. Kutsuja oli ühendus, mis on püüdnud näidata mu selgitusi valelikena. Ent Soomes neil meie mõistes erakoole ette näidata pole. Need kaks, kus käidi, ei ole tavasüsteemi osad, vaid rahvusvahelised erandid mittesoome õppekava ja õppemaksuga. Erakoolide arv on Soomes mitu korda väiksem, kui oli mulle saadetud kutses öeldud, ja õpilaste osakaal poole väiksem kui meie kiirelt saavutatud 4 protsenti. Seda ülemöödunud sajandil startimisele vaatamata.    

Erakool ei saa tavakoolist vähem

Eesti põhiseadus käsib pakkuda kõigile lastele tasuta koolikohta. See on ühiskonnale aina ebaökonoomsem, kuna õpilaste arv koolipinna ja õpetaja kohta on tublisti langenud. Sestap ei pea riik ja kogukond pingutama mitte koolide juurde tegemise, vaid tühjenevate koolide valu ja ahastusega sulgemisega. Siiski oleme loonud hariduses erainitsiatiivile vabadused ja toetussüsteemi, mis laste arvu munitsipaalkoolides veelgi vähendab.

Riik annab omalt poolt suurema osa koolirahast – palk, õppevahendid, koolitoit – õpilasega ka erakooli kaasa. Ent eraalgatus ei vähenda ühiskonna kulusid. Riiklik koolikoht peab olema pakkuda ikka ja erakoolid tulevad riigi toel lisaks. Nad ei ole odavamad ka maksurahalt õpilase kohta, vaatamata sellele, et on valinud pigem odavamad kooliastmed. Lisades õppemaksu on võimalik pakkuda väiksemaid klasse ja lähenemisi, mida ainult avalikust rahast alati ei saa. Tõsi on, et erakoolides ei käi vaid rikkurid, ent sealt ei leia ka palju kitsikuses peresid.

Mida riik erakoolilapsele kaasa panna ei saa, on kinnisvara, mille peaks üldiselt tagama kooli pidaja. Siiski on ka seda vastutust võtnud kanda kohalik võim, kellel, meenutan, on peavalu küllalt ka oma koolide lahti hoidmisega. Et koolivõrk on omavalituse planeerida, oli konkreetse hoonekarbi rahastamine varem ja on ka tulevikus kohaliku kogukonna kaaluda.  

Kui ka erakoolide hoonekulud tuleksid riigieelarvest, nagu unistatakse, oleks erakooliõpilase riiklik rahastus pooleteisekordne munitsipaalkooli õppuriga võrreldes. See võtaks omavalitsuselt koolivõrgu küsimustes valikuõiguse ja ajaga ka võime tasuta koolikohti rahastada.

2010. aastal toimunu oli eksitus

Selles, et tänavu on erakoolide rahastamises väike segadus, pole süüdi ei endised ega praegused ministrid, vaid riigikogu, kes lasi end 2010. aastal eksitada ja muutis omavalituste vabatahtliku toetuse erakoolidele kohustuslikuks. Riigikohus end eksitada ei lase ja tühistas selle sunni, mistõttu seadus peab kiiresti jälle sedapidi paika saama, et koolivõrgu rahastamise otsustavad kogukonnad ehk omavalitused. Raha selleks on omavalitsustel seni eelarvetesse planeeritud olnud ja nad saavad oma hariduskuludes ruumi riigigümnaasiumide ning riikliku põhikoolivõrgu programmiga tegelemiseks. 

Rohkem riik panustada ei saa, ei põhimõtte ega eelarve pärast. Ainult küünik võib väita, et pühendumus õpetajate palgatõusule saab kanda vilja ilma pühendumiseta mõistlikule koolikorraldusele. Lisaraha võtame alati vastu, aga lahendus ei ole kulutamine lohakale süsteemile.  

Erakoolide eestkõnelejad on end üles kütnud üsna ilmaasjata. Erainitsiatiiv on meil soositud, ent ei saa ka eeldada tingimusteta rahastamist maksudest. Tal ei saa kunagi olla kindlustunnet, mida pole laste arvu vähenemise tõttu ka munitsipaalkoolidel. Ent pingutada tasub neil kindlasti omavalitsuste suunal, kellest enamus on juba lubanud, et hoonekulude katmist jätkatakse.  

Väikesed klassid ja koolid on südamlikud ja armsad, nagu ka lapsevanem, kes tahab enda lapsele parimat haridust. Aga maailm ei ole ainult väike ja armas.

Ja veel kord, me oleme kogu aeg rääkinud just lastest. Väikesed klassid ja koolid on südamlikud ja armsad, nagu ka lapsevanem, kes tahab enda lapsele parimat haridust. Aga maailm ei ole ainult väike ja armas, kõigi haridus ei saa olla teistest parem ning kõigil tuleb ühiskonnaga võimete piires kohaneda. Nüüdisaegne kasvatusteadus ei pea ideaaliks väga eriliste tingimuste loomist neile, kel täpselt määratletud hariduslikke erivajadusi pole, ja neidki proovitakse individuaalselt kohelda pigem tavalastega koos.

Me ei saa leppida ka sellega, et maailma parimate sekka kuuluvat Eesti kooli esitataksevastuvõetamatuna. Uus õpikäsitlus, individuaalne lähenemine, ainete lõimimine, kujundav hindamine, erinevad õpimeetodid, kogu erakoolides olev oskusteave on olemas ka tavakoolides, ehkki nende inerts on mitmekesisema õpilaskonna tõttu suurem. Andkem kogukonnale indu kooli arendada, mitte tingimata hariduslikult eralduda.