Lauri Beekmann: alkoholi tarvitamise propageerimine on üdini ebaeetiline ja lihtsalt vale

Lauri Beekmann Foto: Ants Liigus

Alkoholireklaam on osa alkoholiprobleemist. See on korduvalt tõestust leidnud ning arusaadav kõigile, kes ei oma sihipäraselt vastupidist motivatsiooni uskuda midagi muud, kirjutab Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann.

Euroopa Liidu kohtu otsus C152/78 (2002): «On vastuvaidlematu tõsiasi, et alkoholi reklaamimine toimib tarbimisele innustamisena.»

Euroopa Komisjoni Alkoholi ja Tervise Foorumi teaduskomisjoni raport (2009): «Alkoholi reklaamimine suurendab nii tõenäosust, et alaealised hakkavad jooma, kui ka koguseid, mida juuakse.»

Alcohol and Alcoholism (2009): «Longituuduuringud on järjepidevalt näidanud, et alaealiste kokkupuude alkoholireklaamiga on seostatud suurema tõenäosusega, et alaealised hakkavad alkoholi tarbima.»

Alkoholi reklaami piiramine on 2011. aasta WHO mittenakkavate haiguste raportis esile toodud kui üks kolmest parimast soovitusest («best buys») alkoholi tarvitamise vähendamiseks. Selle aasta maikuus avaldatud OECD alkoholiteemaline raport esitab samuti alkoholireklaami piiramise ühe olulise soovitusena.

Kuid alkoholitööstus ei ole siiski veendunud. Esile tuuakse üksikuid uuringuid, mis tõstatavad kahtlusi. Ja selliseid uuringuid loomulikult on. USAs tegutseb lausa vastav keskus – ICAP ehk International Center for Alcohol Policies. Keskus, mida rahastavad globaalsed alkoholitootjad ja mis avaldab tõenduspõhistele järeldustele alternatiivset lähenemist pakkuvaid raporteid ja materjale.

Alkoholikultuuri müüt mõraneb ja seda ei murenda mitte minusugune karskusliitlane, vaid teadlased oma tööga. Riskivaba alkoholi tarvitamist ei eksisteeri.

Alkoholitööstus on alati tegelenud kahtluste tõstatamisega. Metaanalüüs metaanalüüsi järel kinnitab alkoholipoliitiliste meetmete efektiivsust ja rolli alkoholi tarvitamist ning sellega seotud kahju vähendavas strateegilises lähenemises. «Kuid kas siiski,» ütleb selle peale tööstus. «Kas te seda uuringut olete arvesse võtnud?3 Tavakodanikele suunatakse aga veelgi lihtsustatum sõnum: «Kas te tõesti tahate elada ühiskonnas, mis lahendab probleeme keeldude ja käskudega?»

Alkoholitööstus on astumas tubakatööstuse suurimasse ämbrisse, mis leidis aset 14. aprillil 1994. aastal, kui seitsme suurima tubakatööstuse juhid kordasid USA Esindajatekoja kuulamisel üksteise järel «Jah, ma usun, et nikotiin ei ole sõltuvust tekitav.»

Alkoholitootjad rõhuvad sarnase järjekindlusega kõigi neile esitatavate tõendite vastu ja ütlevad, et otsuseid tehakse ilma igasuguste analüüside ja tõenditeta.

Alkoholitootjad on solvunud, kuna minister Ossinovski seostas nende äri otseselt nende toodetava aine tarbimise poolt põhjustatud surmadega. Tõsi ta on, tarbijat ei saa vastutusest vabastada. Tootja ega kaupmees ei sunni ju kellelegi pudelit huultele. Kuid seda kahju teeb siiski tootjate valmistatav jook ja kaupmeeste massidele pakutav kaup. Riigil on aga kohustus reguleerida, et need kahjud oleksid võimalikult väikesed.

Alkoholitootjate solvumine ja oma toote kahjulikkuse sihipärane alahindamine liigub selle 1994. aasta «Suure eitamise» suunas. Tootjad eraldavad ennast oskuslikult alkoholikahjudest ning panevad selle ainult LIIGtarvitajate õlule. Oma tegevust seostavad nad alkoholikultuuriga, millel ei ole ju seost surma, haiguste ja kannatustega. Või siiski?

Alkoholikultuuri müüt mõraneb ja seda ei murenda mitte minusugune karskusliitlane, vaid teadlased oma tööga. Riskivaba alkoholi tarvitamist ei eksisteeri. Seda ütleb WHO ning vähiuurijad ja sellisena ei saa seda ignoreerida. Alkohol on teratogeen ja kantserogeen ja sellisena suurendab terviseriske igasuguse tarbimise juures.

Nagu mainisin, on tõendite hulk vastuvaidlematu ja neid tuleb pidevalt juurde. Eelmisel nädalal avaldati Euroopa Liidu rahastatud ja Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri koordineeritud uuring, milles osales 334 850 naist kümnest Euroopa riigist. Uuring kinnitas varasemat järeldust, et iga tarbitud alkoholiühik suurendab rinnavähi riski.

Tulles tagasi algse küsimuse juurde ehk kas alkoholi reklaamimise piiramine või keelamine on efektiivne meede, peab välja tooma selle meetme kolm aspekti.

Esiteks, kuna on tõestatud reklaamimise seos kasvava tarbimise ja ka alaealiste alkoholi tarbimisega, on ühemõtteliselt õige see eemaldada kui üks probleemi põhjustajatest.

Teiseks, nagu mainitud, soovitavad nii WHO kui ka OECD alkoholi reklaami piiramist efektiivse alkoholipoliitika ühe elemendina.

Ja kolmandaks, võttes arvesse, kui olulisel määral on teadus avanud alkoholi ohtlikkust, on selle aine tarvitamise propageerimine ehk reklaamimine üdini ebaeetiline ja lihtsalt vale käitumine, mida me lubada ei tohiks. Me oleme seda mõistnud tubaka puhul. On ammune aeg teha need otsused ka alkoholi suhtes.

Rõhutades veel kord, et alkoholipoliitiliste meetmete efektiivsus on selgelt tõendatud, on teatud sammud, mille iseenesestmõistetavus on nii suur, et efektiivsuse tõestust ei olekski tegelikult vaja. Kuna vastupidine oleks lihtsalt ebaeetiline. Tootjate võimetus need samme teha, näitab selgelt, et nende motiivid olla osa lahendusest on kõike muud kui puhtad.

Võtame näiteks tooteinfo ja -riskide avalikustamise. Suured alkoholitootjad on Euroopa Liidu tasandil endale välja võidelnud eriõiguse mitte avalikustada seda infot. Kuigi etanool on teratogeen, kantserogeen, psühhoaktiivne sõltuvusaine ning sealjuures ka veel erakordselt kõrge kalorisisaldusega, me seda infot alkoholipudelitelt lihtsalt ei leia. Kas sellised hoiatussildid oleksid efektiivsed? Alkoholitööstus tahaks ehk taas analüüse ja tõestust, enne kui nad nõustuksid nende lisakulutustega.

Efektiivsuse küsimus ei ole aga selle näite puhul üldse primaarne. Puhtalt tarbijakaitse- ja õiguste vaatenurgast on selle info tootele lisamine ainuõige ja peaks olema iseenesestmõistetav.

Tootjad ei taha rääkida vähiriskist või isegi sõltuvuse tekkimise ohust. Ja ma saan sellest aru. Nad on ärimehed ja tootjad, mitte onkoloogid. Aga seetõttu olgugi neile teada, et ka teistel ametikandjatel on nende toote kohta üht-teist öelda ja otsustada. Ja kui need teised on ära kuulatud, tuleb sotsiaalministri väljakäidud plaaniga nõustuda ja see täies mahus rakendada. Kas see on parim võimalik plaan? Muidugi mitte. Efektiivsem (ja ka õigem) oleks alkoholireklaam täielikult keelustada, tanklatest alkoholimüügi kaotamise asemel viia see välja ka tavakauplustest ning kehtestada jaemüügimonopoli süsteem. Töö jääb poolikuks, aga see on poliitika. Töötame edasi.