/nginx/o/2011/02/16/517337t1hc71b.jpg)
Vaadates meediast retoorikat pagulas- ja vihakõne teemal tundub, et suur osa riigi valitsus- ja meediategelastest elaksid justkui teisel planeedil: terve Eesti avalik ruum on täis rahva ebaadekvaatset sildistamist, mis ei arvesta mitte kübetki igapäevareaalsusega, kirjutab Mati Väärtnõu.
Vaadates meediast retoorikat pagulas- ja vihakõne teemal tundub, et suur osa riigi valitsus- ja meediategelastest elaksid justkui teisel planeedil: terve Eesti avalik ruum on täis rahva ebaadekvaatset sildistamist, mis ei arvesta mitte kübetki igapäevareaalsusega. Täna siis teame tänu meedia vahendatud poliitikutele, et oleme koledalt rassistlik rahvas, selline, et eestlaseks olemist tuleb häbeneda.
Kuidas juhtus nüüd nii, et kogu Eesti ühiskond on kiiresti radikaliseerunud?
Aga alustaks õige otsast peale? Vaid kolm aastat tagasi ei pidanud keegi eestlasi rassistideks. Olid mõned lood Tartust, kus skinhead'id sooritasid üksikuid rassistlikke tegusid. Kuidas juhtus nüüd nii, et kogu Eesti ühiskond on kiiresti radikaliseerunud? Kas see on juhus?
Selle asemel, et tegeleda sildistamisega, peaks peavoolumeedia koos valitsusametnike ja poliitikutega tegelema sisekaemusega: mida oleme valesti teinud, et ühiskonnas on tekkinud säärane reaktsioon? Aga millegipärast me ei kuule ega näe sellist avalikku arutelu.
Pole vast raske aru saada, et kui dialoogist rahvaga hoidutakse ja samal ajal hämatakse erinevaid valeargumente esitades, siis tekib ühiskonnas frustratsioon, mis leiab endale sihtmärgi kõige nõrgema lüli näol.
Isegi Matti Maasikas kirjutas EPLi artiklis «Eesti rohutirts ja Euroopa» 26. oktoobril, et «Eesti esindus ELi juures oli valitsust üle kahe aasta hoiatanud, et debatti põgenike liikmesriikide vahel jaotamise üle ei õnnestu lõputult vältida. Kui debatt 2015. aasta mais suure pauguga ehk Euroopa Komisjoni ettepanekutega kohale jõudis, oli ikkagi üllatus suur.»
Järelikult on ka siseriiklikku arutelu silmaklappidega peetud, see tähendab – seda arutelu pole toimunud. Nüüd kui meid pandi fakti ette, hakkas valitsus arutelu asemel veel rahvale rahustuseks valetama. Nii räägiti meile 80-150 pagulasest, kes vaja vastu võtta kahe aasta jooksul; siis levitati teavet, et võetakse kuni 200 pagulast ja ainult kristlasi. Väidetavalt oli kristlastele viitav info veel oktoobri lõpus siseministeeriumi kodulehel alles.
Nüüd aga on meid pandud fakti ette, et 550 ja enama immigrandi Eestisse asumine ei ole probleemiks ja nende valikul ei saa tegelikult nende religioosset tausta arvestada ning räägitakse sellest, asjaolud on muutunud. Kas ikka on muutunud? Asjaolud on ju samad: pool aastat tagasi oli teada, et niikaua kui ELi piir ei pea, niikaua ka need numbrid saavad ainult suureneda. Seega valitsus ja peavoolumeedia on debati asemel tegelenud debatist hoidumisega ja valeinfo abil rahva rahustamisega.
Just eelnevas on algpõhjus, miks täna peame kuulama rassistlikest rünnakutest teistsuguse nahavärviga inimeste suhtes. Rahvas on toimunust marus ja selles olukorras sihtmärke ei valita. Asja parandamiseks tuleb valitsusel ja meedial teha seda, mis seni tegemata jäi: rääkida rahvaga. Küsida, kas rahvas nõustub immigrantide sissetoomisega ja millistel tingimustel nõustub.
Tuua lauale ausad alternatiivid a la immigrantide vastuvõtmine on seotud meie sooviga kuuluda Euroopa Liitu, ja kui see on meie rahva soov, siis peame sellega leppima ning vastupidi, kui me oleme immigrantide vastu, siis sisuliselt oleme Euroopa Liitu kuulumise vastu. Olenemata sellest, mis rahva enamus otsustab, on see siis rahva otsus ja sellega suudetakse kindlasti ka tekkinud rassismiilminguid maandada.
Samas huvitaval kombel nähakse meie ühiskonnas vihakõnena ja ebasoovitavana kõike seda, mis ei toeta valitsevat poliitilist retoorikat ja vastupidi.
Kõige grotesksem on uudisteportaalis DELFI toimunu, kus ühel hetkel suleti kommentaarium immigrantidevastase vihakõne tõttu, aga samal ajal on palju räigemad kommentaarid veneteemaliste artiklite all ja see näib olevat täiesti aktsepteeritud; venesuunalist vihakõne ei piira keegi. Härrad Soonvald ja Luik, ühes potis ei ole võimalik kahte erinevat suppi keeta!
24 aastat on valimistelt valimistele purjetatud veneteemaliste vihakõnedega - see jätab rahvale oma jälje.
Sama sõnum ka kõigile valitsusametnikele ja poliitikutele. 24 aastat on valimistelt valimistele purjetatud veneteemaliste vihakõnedega - see jätab rahvale oma jälje. Selles puudub kahtlus. Seetõttu on täiesti arutu nõuda rahvalt immigrantide teemal vastupidist käitumist. Valitsuspoliitikud ja peavoolumeedia on otsesed süüdlased vihakõneretoorika tekkes Eestis. Vaadake kas või korraks peeglisse, kallid kaasmaalased!
President Ilves, peaminister Rõivas, valitsuspoliitikud ja meediategelased, ehk lepiks lõpuks kokku, et me loobume vihakõnest nii ühes kui teises vormis, nii ühes kui teises suunas, arvestamata, kas see toetab päevapoliitilist retoorikat või mitte? Lepiks kokku ka selles, et enne kui pagulasi majutame asume, küsime rahva arvamust, ja ütleme ausalt välja, millised on meie tänased valikuvõimalused.
Pall on teie väravas, kallid riigi- ja meediajuhid!