Tiit Kändler

FOTO: ERR

Teaduskirjanik Tiit Kändler arutleb, mida tähendab teadusele tipp ja keskpärasus, kas ülikoolide liitmine toob kaasa imesid ning kas ja kuidas on poliitikud võimelised teadust kontrollima.

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini), on ilmunud värav sildiga «Eramaa» ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt «Eramaa». Või «Meiemaa», vahet pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.