Mall Hellam

FOTO: Postimees.ee

330 000 inimest loeb 28 000 inimese kirjutatud kommentaare. Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam kirjeldab Hea Kodaniku sügisnumbris seda, mida näeb netikommentaariumi uuringust.

Juba kolmandat aastat järjest Avatud Eesti Fondi tellitud ja uuringufirma TNS Emor läbiviidud netikommentaariumi uuring näitab selgelt, et kommentaaride kirjutajate ja neid regulaarselt lugevate inimeste hulk väheneb. See tõstatab õigustatud küsimuse – kellele ja milleks on kommenteerimine ja kommentaarid üleüldse vajalikud ning kas meediaettevõtetel poleks aeg uusionline-ärimudeleid nuputada?

Samas toob uuring välja tõsiasja, et kommenteerima jäävad pigem need, kes teevad seda aktiivselt ja pidevalt.

Uuringust selgub, et kommentaaride kirjutajate hulk on aastatega märgatavalt vähenenud. Kui aastal 2013 kommenteeris online-meedias avaldatud artikleid 18,7 protsenti kõigist internetikasutajatest, siis aastaks 2015 on nende arv kahanenud 11,8 protsendini. Samas toob uuring välja tõsiasja, et kommenteerima jäävad pigem need, kes teevad seda aktiivselt ja pidevalt: 26,3 protsenti kommentaaride kirjutajatest on seda teinud viimase nädala jooksul ning see on ühtlasi kolme aasta kõrgeim tulemus.

Niisamuti on vähenenud kommentaaride lugejate hulk. Möödunud aastal oli kommentaare lugenud 61,5 protsenti internetikasutajaist, tänavu on lugejate osakaal langenud 52,5 protsendile. Üks tõlgendusi mullusele suuremale lugemishuvile on palju kõneainet pakkunud Ukraina kriisi eskaleerumine, mis võis inimestele anda indu kommentaariumi kasutamiseks.

Muutuvad ka kommentaaride lugemise põhjused

Sellele võib leida kinnitust ka kommentaaride lugemise põhjuste muutustes. Kui 2014. aastal loeti kommentaare eelkõige lisainfo leidmiseks, siis tänavu tunnistavad lugejad, et kommentaarid avardavad artiklis käsitletud temaatikat, ning tõdevad, et loevad neid soovist saada teada, mida teised inimesed teema kohta arvavad.

Uuring vaatles ka, kas kommenteerijad eelistavad oma sõnavõttudes pigem jääda anonüümseks või kirjutada neid oma nime all. 2014. aasta uuring näitas väga suurt nimeliste kommentaatorite osakaalu (62 protsenti), ligi kaks korda rohkem kui 2013. aastal. Käesolev, 2015. aasta uuring sama mustrit ei järgi. Nüüd on huvi omanimeliste kommentaaride vastu järsult vähenenud (45,7 protsenti). Üheks põhjuseks on kommenteeritava sisu teema, teisalt aga ikkagi kommenteerijate üldine vähenemine; asjaolu, et kommenteerima jäävad vaid seda aktiivselt harrastavad inimesed.

Vea piiril kõikuv vähemus ehk üksnes paar tuhat inimest kirjutab iga päev isiklikke hinnanguid ja sageli rünnakuid täis kommentaare, mille meelevallas aga elab sadu, isegi tuhandeid kordi enam inimesi.

Kui uuringu tulemused nüüd teistesse arvudesse tõlkida, siis näeme küllaltki kummalist olukorda, kus vea piiril kõikuv vähemus ehk üksnes paar tuhat inimest kirjutab iga päev isiklikke hinnanguid ja sageli rünnakuid täis kommentaare, mille meelevallas aga elab sadu, isegi tuhandeid kordi enam inimesi (vaata artikli kõrval asuvat tabelit). Kõige näitlikumalt kirjeldas sellist olukorda IT-visionäär Linnar Viik tänavusuvisel Paide Arvamusfestivalil peetud järjekordsel vihakõne-debatil, kui keeras kummuli tühjaks joodud veetopsi: «Siin on veel paar piiska sees, vaat need üksikud piisad ongi kommentaatorid.»

Ma seisan alati selle eest, et igal inimesel oleks õigus oma vaateid ja seisukohti väljendada; sõnavabadus on iga inimese põhiõigus ja peab selleks jääma. Ning muidugi peab säilima võrguvabadus. Küsimus pole isegi niivõrd selles, kas kommenteerimine peaks olema nimeline, pseudonüümne või anonüümne. Muret teeb see, et sõnavabaduse sildi all on igasugune räuskav ärapanemine või vihakõnest pakatava sõnaläbu vahendamine vaid hiirekliki kaugusel ning on saanud meediaväljaannete ärimudeli osaks. Arvamuskeskkonna loojana ja selle pealt teenijana lasub peamine vastutus ja olukorra parandamise kohustus väljaannetel.

Kontrollimatu kommentaarium on ühiskonnas palju kõneainet tekitava vihakõne kasvulava. Kui veel aasta tagasi näis, et ajakirjandusväljaannete juhid ei pidanud kommentaariumis toimuvat tähelepanu väärivaks probleemiks, siis võiks aeg nüüd küll olla sealmaal, et endale aru anda – lugejate jaoks on kommentaariumide kasvav imago kui «labasuse uus mõõt», mis samastub väljaannete endi kuvandiga.


Vabaühenduste väljaande Hea Kodanik seekordne number keskendub vihakõnele ning vaatab seda mitme erineva nurga alt. Iga tekst on osa suuremast pildist.