Andrei Kuzitškin

FOTO: Eero Vabamägi

Kui varem olid peamiseks Eesti kodakondsuse taotlemisest keeldumise põhjuseks probleemid keeleeksamiga, siis nüüd nimetatakse selle asemel kodakondsusseaduse nõuet olla lojaalne Eesti riigile. Paljud venelastest ja valgevenelastest vestluskaaslased, eriti noored, ütlesid mulle, et ei taha anda truudusvannet Eestile, mis suhtub vaenulikult Venemaasse ja kõigesse venelikku, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Eesti ajakirjanduses kutsus suurt vastukaja esile Vene blogija, 2012. aastal Eestis poliitilise varjupaiga saanud Maksim Jefimovi avalik kiri. Jefimov pöördus Eesti parlamendi liikmete poole nõudmisega anda talle erandkorras Eesti kodakondsus.

Maksim Jefimov. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Nagu võiski arvata, tekitas kiri ägeda reaktsiooni venekeelses ühismeedias. Maksim valati pealaest jalatallani sopaga üle, süüdistati taas Venemaa reetmises ning mõistagi irvitati tema üle ja mõnitati igat moodi. Kommentaatorid ei varjanudki kahjurõõmu: Venemaalt vabasse läände põgenenud liberaal sai, mis oli ära teeninud.

Maksimi sõnul muutus ta Eestis teise klassi inimeseks ja jagas selle poolest saatust kohalike venelastega, kes kuuluvad «määratlemata kodakondsusega isikute» kategooriasse. Arutelu nõndanimetatud hallipassimeeste saatuse üle puhkes uue hooga.

Küllap pole Eesti taasiseseisvumisest alates olnud Eesti poliitikas kuumemat teemat kui siinse venekeelse elanikkonna staatus ja lõimimisväljavaated. Seda küsimust arutatakse juba veerand sajandit Euroopa Liidus ja Venemaal, seminaridel, konverentsidel, parlamendiistungitel, parteikongressidel. Eesti venekeelse elanikkonna kaitsmisest on saanud Keskerakonna poliitiline vundament, selle tuules on mitu saadikut europarlamenti jõudnud.

Kodakondsuse jagamine

Tõepoolest, NSV Liidu kunagistest liiduvabariikidest loobusid ainult Eesti ja Läti «nullvariandist» ega andnud kodakondsust kõigile, kes elasid vabariigi territooriumil taasiseseisvumise ajal 1991. aastal. Aga kui vaadata, kuidas on vahepealse aja jooksul muutunud vene elanikkonna osakaal endiste liiduvabariikide rahvastikus, on pilt päris integreeriv.

Alates 1989. aastast on venelaste osakaal Tadžikistanis vähenenud seitse korda, Gruusias ja Usbekistanis viis korda, Kõrgõzstanis neli korda, Türkmenistanis ja Aserbaidžaanis kolm korda, Moldovas ja Leedus kaks korda, Kasahstanis, Ukrainas ja Valgevenes 1,5 korda. Lätis aga on venelaste osakaal kahanenud 1,3 ja Eestis 1,2 korda. (Venemaal on samal ajavahemikul venelaste osakaal pisut kerkinud, Armeenias on venelasi vähem kui 0,5 protsenti).

Tuleb välja, et kodakondsuse automaatne saamine ei ole paljudes riikides sugugi venelaste olukorda parandanud. Sealjuures Eestis, kus kodakondsuse saamisega on probleeme, tunnevad venelased ennast üsna mugavalt ega kiirusta sugugi lahkuma «külalislahkusetult maalt» ja naasma ajaloolisele kodumaale Venemaale. Kuid ka naturaliseerima ei kiirusta.

Siseministeeriumi andmetel on praegu Eestis «apatriide» ehk kodakondsuseta isikuid üle 83 000 (6,3 protsenti rahvastikust). Veel 9,4 protsenti rahvastikust on teiste riikide kodanikud. Nende seas on venelaste osakaal umbes 80 protsenti.

Naturaliseerimine algas 1992. aastal suhteliselt edukalt. Aga alates 1996. aastast, mil naturaliseerunud oli ligemale 23 000 inimest, on see peaaegu katkenud. Viimasel viiel aastal ei ole naturaliseerunud isikute arv aastas ületanud 2000 inimest. Sellise tempoga võib protsess aega võtta oma nelikümmend aastat. Alaliselt Eestis elavad Venemaa kodanikud on oma valiku langetanud.

Kremlimeelsus

Välismaalase pass ehk nn hall pass. Foto: Stanislav Moshkov/Denj Za Dnjom

FOTO: Stanislav Moshkov

Aga miks ei taha Venemaa ja Eesti vahel valikut langetada 83 000 «halli passi» omanikku? Ma olen vestelnud inimestega, kel on «määratlemata kodakondsusega isiku» staatus. Selgitasin välja järgmist: nende peamine probleem on solvumine Eesti peale. Lausa kolossaalne solvumine. Paljud neist on sündinud Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, aga juba aastaid elanud Eestis.

Üldist suhtumist väljendas üks vestluskaaslane, nime poolest Viktor. Ta saabus koos vanematega Venemaalt Eestisse viiekümne aasta eest, on alati tundnud huvi eesti kultuuri vastu, sõbrustas eestlastega nii koolis kui ka tööl. 1991. aastal toetas Viktor tulihingeliselt laulvat revolutsiooni ja veenis oma venelastest kolleege, et iseseisvumine NSV Liidu võimu alt on õige tee.

1992. aastal esitas ta koos abikaasaga taotluse saada Eesti kodakondsus. Aga kui selgus, et selleks peab tegema eesti keele eksami, võttis avalduse tagasi. Viktor peab keeleeksami nõuet solvavaks.

Pisut ta keelt oskab, aga mitte nii palju, et eksamit sooritada. Hiljem algas Viktori sõnul tema ettevõttes venelaste diskrimineerimine. Ülemaks sai eestlane, kes kõneles töötajatega ainult eesti keeles ja tõstis nende palka, kes oskasid eesti keelt. Venelasi saatus ei soosinud. Viktor lahkus töölt ja käis keelekursusel, et leida parem amet. Aga solvumine jäi igaveseks hinge.

Nüüd on nii tal, abikaasal kui ka täiskasvanud pojal «hallid passid». Nad võivad viisavabalt sõita ELi riikidesse ja Venemaale, aga tunnevad end siiski teise klassi inimestena. Nad ei saa töötada riigiametites ja politseis, hääletada Eesti ja europarlamendi valimistel, ka äritegevuses on mõningaid piiranguid. Kogu pere toetab Vladimir Putinit ja vaatab ainult Vene telekanaleid. Minu küsimuse peale, miks nad siis Venemaale ei sõida, vastas Viktor, et Eesti on tema kodumaa.

Teised kodakondsuseta vestluskaaslased on öelnud täpselt sama: miks me peaksime sõitma Venemaale, kui oleme kogu elu elanud Eestis? Paljud ei varjagi, et näevad Eesti tulevikku liidus Venemaaga ja ootavad vaid päeva, mil see liit taastatakse.

Kui varem olid peamiseks Eesti kodakondsuse taotlemisest keeldumise põhjuseks probleemid keeleeksamiga, siis nüüd nimetatakse selle asemel kodakondsusseaduse nõuet olla lojaalne Eesti riigile. Paljud venelastest ja valgevenelastest vestluskaaslased, eriti noored, ütlesid mulle, et ei taha anda truudusvannet Eestile, mis suhtub vaenulikult Venemaasse ja kõigesse venelikku. Ent Venemaa kodakondsust nad samuti ei taha, sest siis ei saaks nad vabalt liikuda Euroopa Liidu riikides. Nad tahavad elada Euroopas, aga Vana Tooma asemel on nende pilgud suunatud Kremli tähekestele.

Kreml. Foto: Scanpix

FOTO: Evgenya Novozhenina/RIA Novosti

Mida siis mina sellest arvan? Mulle tuleb meelde vana anekdoot, kus vaimulik tabati püksata koos prostituudiga. Talle anti nõu: võta rist kaelast ära või tõmba püksid jalga. Minu arvates peaksid ka hallipassimehed langetama valiku. Ei saa elada riigis nii, et vihkad seda riiki ja põliselanikke. Muidugi, Venemaa kodakondsusseadus on Eesti omast liberaalsem, kuid nõuded osata vene keelt ja olla riigile truu on ka seal sees.

Ma ei kujuta isegi ette, et mõni usbekk astuks Moskvas migratsiooniteenistuse uksest sisse ja ütleks (usbeki keeles): teate, ma olen teil siin juba nelikümmend aastat muudkui töötanud, vene keelt ma ei oska ja ei tahagi osata, šaitan võtku seda teie Venemaad, aga nüüd andke mulle kodakondsus.

Kui ma loen Delfi venekeelse portaali kommentaare, tõusevad kõik mu ihukarvad  õudusest püsti. Kui Eestist kirjutatakse midagi head, hakkavad kommentaatorid raevust lausa verist vahtu välja ajama. Kui kirjutatakse midagi kriitilist Putini või Venemaa kohta, siis ei ole vihavingul lihtsalt enam piiri. Sealjuures nimetatakse kõiki venelasi, kes on võtnud Eesti kodakondsuse, põlastavalt reeturiteks ja «integrastideks».

Vladimir Putin. Foto: Scanpix

FOTO: Alexei Druzhinin/AP

Ma ei poolda repressiivseid meetmeid, aga millegipärast tuleb meelde Soome Lapua liikumine, mille liikmed 1930. aastate algul puhtfüüsiliselt toimetasid kohalikke kommuniste Nõukogude Liitu. Nii et ma arvan: inimesed, kui te tahate Putinit armastada, siis tehke seda parem teisel pool Eesti-Venemaa piiri, ja nii, et taskus oleks Venemaa pass. Nii on see palju tõhusam. Kui tahate aga elada Eestis, õppige ära eesti keel ja õppige elama Euroopas.

Soovitus Maksim Jefimovile

Sama tahaksin soovitada Maksim Jefimovile. Muidugi, väga solvav on Venemaalt lahkuda ja mitte saada Eestis eriliselt sooja vastuvõtu osaliseks. Kuid Eesti ongi jahe põhjamaa, kus elavad ugride vaoshoitud järglased, kes on harjunud oma probleeme ise lahendama. Seda ootavad nad ka oma külalistelt.

Meie, Maksim, oleme Eestis ainult külalised. Seni. Jah, meil ei ole Euroopa Liidu kodanikega võrdseid õigusi, sest me ei ole sündinud siin, vaid ühel teisel maal, Venemaal. Me kasvasime seal maal üles. Seal kasvatati meid sootuks teistmoodi, vene moodi. Ja meil on veel vaja tõestada, et oleme valmis elama Euroopas, et selline täiesti teistsugune elu on meile jõukohane. Eestis ei ole keegi meile midagi võlgu.

Jah, meil on raskem kui põliselanikel. Alustada elu nullist võõral maal on alati raske. Kuid avalik hüsteeritsemine ja kodakondsuse nõudmine ei ole kaugeltki parim lõimimisviis. See annab vaid põhjust hüsteeritseja pihta kive heita. Eesti passi ei saa käsitleda kui formaalset dokumenti, mis annab õiguse töötada Euroopas ja rännata kogu maailmas. Riigi pass on selle maa patrioodi tunnistus, kelle kodanik sa oled. Eesti patriootide ritta ei saa aga astuda nagu Punaarmeesse. Selleks tuleb elada Eestis vähemalt oma kaheksa aastat, et põhjalikult mõista oma tundeid uue kodumaa vastu. Mina seda teen ja ootan…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.