Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Tänane Postimees püüab teha sissevaate euroametnike ellu ja leiab sealt peale külluslike palkade pereelu teel seisvad karid. Kui keegi küsib, kas see on osa talentide tagasikutsumise kampaaniast, siis seda kindlasti mitte.



Need inimesed on teinud oma elus ühe valiku, mis juhib nad suletud ringi. Euroopa Liidu asutuste sissetulekust loobuda ja koju tagasi tulla pole põrmugi lihtne, seda enam et tegelikult ei pea suur osa siinsetest tööandjatest bürokraadikogemust suurt millekski. Ja kodumaistest palkadest ei maksa rääkidagi, kui euroametnike palgad algavad 40 000 kroonist.

Sain seda lugu tehes kirju Brüsselist, kus naised räägivad oma lagunenud suhetest ja kohapeal tekkinud uutest peredest. Samas igatseb osa neist endiselt koju tagasi. Aga häda on selles, et tegelikult ei oota meie praegune tööjõuturg neid sugugi avasüli ja ükski kampaania seda teadmist ei asenda.

Brüsselis tekkivad uued perekonnad moodustuvad sageli eri rahvusest ametnikupaaridest ja lõppkokkuvõttes tekivad terved bürokraatide põlvkonnad, kelle side päriseluga kodumaal jääb ahtakeseks. Me jääme neist inimestest paratamatult ilma.

Abielus ei saa olla telefoni teel ning suur osa eesti meestest ja ka naistest elab endiselt teadmises, et mehe töö pole küpsetamine ja lastekasvatamine. Kui te kuulute viimaste hulka ja teil on ka õnnelik suhe, siis mõelge hoolega järele, enne kui suletud ringi astute.