Taavi Minnik: Emajõe Ateena kadunud aarded

Taavi Minnik, ajaloolane. Foto: Pm

Baltisaksa orientalisti Otto von Richteri (1791–1816) surma järel tema pere poolt keiserlikule Tartu ülikoolile annetatud rikkaliku kunsti- ning raamatukogu saatus kujunes keeruliseks. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti enamik keiserliku Tartu ülikooli varadest raudtee-ešelonidega Venemaale Voroneži, sinna asus ka suur osa õppejõududest ning üliõpilastest, kirjutab kolumnist Taavi Minnik.

Täna peavad end 1802. aastal keiser Aleksander I ukaasiga Tartus avatud keiserliku Tartu ülikooli õigusjärglasteks nii 1. detsembril 1919 avatud Eesti Vabariigi Tartu Ülikool kui ka 1918. aastal keiserliku Tartu ülikooli põhjal loodud Voroneži Riiklik Ülikool. 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingu järgi pidanuks Nõukogude Venemaa tagastama Eesti Vabariigile keiserlikule Tartu ülikoolile kuulunud esemed. Kui näiteks Tartu ülikooli raamatukogu Eestile ka tagastati, siis üliväärtuslik muististe ning kunstikogu, mh ka kunagine Richterite annetus, jäid Voroneži, kus need on praeguseni.

Millised on tänapäeval võimalused need aarded Eestisse tagasi tuua? Peab tunnistama, et paraku olematud. Vene poole argumentatsioon on lihtsustatult järgmine: maailmasõja ajal Venemaale evakueeritud Richteri kogu annetati Tartu keiserlikule ülikoolile, mille õigusjärglaseks on praegune Voroneži Riiklik Ülikool. Reaalsuses on Venemaa jätnud naabritele tagastamata (kultuuriväärtuste tagastamise probleem pole päevakorral vaid Venemaaga, vaid ka seoses Ukrainaga) kultuuri- ja kunstiväärtused tingimustes, kus õiguslikud argumendid on palju nõrgemad.