Nüüd on ta siis olemas. Kirjaniku palk. Täpsemalt küll viie palga ja palgamaksude jagu raha kunstnike liidule ja teist samapalju kirjanike liidule järgnevaks kolmeks aastaks. Muidugi ongi see väike ime, kui ühest habemega jutust ühtäkki tegelikkus saab. Olgu või esialgu prooviks, et mis sest välja tuleb.
On selge, et nii kirjandus kui kujutav kunst on kultuuri juured, millest ammutavad elujõudu teised väljendusvormid. Samas tähendab mistahes suuremat sorti teose ettevõtmine loojale isiklikku riski ning pealegi pole kirjanduslik looming sama hõlpsasti rahaks pööratav kui kasvõi näitlejatalent. Looming nõuab aega, vabadust keskenduda. On igati mõistlik, et püüame ühiskonnana oma andekatele inimestele loomingulist vabadust osta.
Ka mitmed senised rahalised toetused vabakutselistele loomeinimestele kannavad sama üldist eesmärki – anda võimalus rahulikult loomingule keskenduda. Kirjanikupalga sisseseadmise ajend on olnud nende vabakutseliste mure, kellel on raskusi sotsiaalkindlustuslike tagatiste, sealhulgas ravikindlustuse saamisega. Kokku kümne, statuudi järgi loomingulises tippvormis inimese jaoks on need mured järgmisel kolmel aastal lahendatud.
Siiski tahaks kultuuriministrile ja ta kaaspoliitikutele südamele panna, et seda summa summarum üsna nappi eelarverida ei hakataks esitama tohutu poliitilise võiduna ning kõikide probleemide lahenduste emana. Kui tegu on pilootprojektiga, siis elagemgi mõnda aega sellega ja vaadakem rahulikult tulemustest, kuidas see uus nähtus meie kultuuri rahastamise raamistikku sobib ja millist vilja kannab.
Tegelikult tulekski vaadata siit edasi süsteemsemalt riigi tuge kirjanikele ja kunstnikele ning laiemalt seda, kuidas toetab loomingulisi inimesi erakapital. Paljudes maades on levinud see, et eraorganisatsioonid toetavad kirjanikke loominguliste stipendiumidega, ning nende vormid on vägagi mitmekesised. Miks ei võiks mõni meiegi ärimeestest põhjanaabrite eeskujul mõelda, kas ta lõunamere saarel olev villa ei võiks olla see koht, kus sünnib mõne eesti kirjaniku uus romaan või näidend.
Nüüd kui loeme, et Eesti ettevõtetest võetakse välja rekordiliselt suuri dividende, võiks ju kujutleda, et edukaimatel ettevõtjatel jääb üle vahendeid selleks, et kultuuri toetada ning üksiti vast omagi nime metseenina põlistada.
Kultuuriloost meenub, milliseid tülisid ja vimma on suuremate ja väiksemate rahade jagamised kirjanikkonnas sünnitanud. Soovime, et erialaliitude sees korraldataks nüüdsed rahajagamised nii läbipaistvalt ja arusaadavate reeglite järgi, et nende kümne napi palga jagamisest ei sünniks ei avalikke tülisid ega ka selliseid, millest tulevased põlved mälestusteraamatutest loevad. Konkursside tarbeks jäänud lühike aeg ja praegune teadmatus, kes otsustajad on, lubavad küll teha panuseid pigem sellele, et päris vimmata ei pääseta.