:format(webp)/nginx/o/2017/11/29/7362127t1ha682.jpg)
/nginx/o/2008/02/28/22601t1h76d1.jpg)
Mullu 12. detsembril võttis riigikogu vastu 2008. aasta riigieelarve seaduse, mille tulude maht on 96,275 miljardit krooni, kulude maht 93,58 miljardit krooni ja finantseerimistehingute maht on 2,696 miljardit krooni.
Paavo Kangur: kõik on ju hästi, milleks paanitseda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juunil võttis riigikogu vastu Eesti 2008. aasta lisaeelarve seaduse. Lisaeelarvega vähendatakse tulude mahtu 6,1 miljardit krooni ning kulude maht väheneb 3,2 miljardit krooni.
Seega loodeti siiski 90 miljardit krooni kokku ajada ja rahandusministeeriumi andmetel oli laekunud augusti lõpuks riigieelarvesse 56,9 miljardit krooni ehk 63,2 protsenti eelarves ja lisaeelarves planeeritust.
Tõenäoliselt 90 miljardit aasta lõpuks kokku ei saada, kuid ka 85 miljardit oleks supertulemus, kui vaadata eelnevate aastate arve.
2004. aastal olid tulud 47,6 miljardit krooni ja kulud 47,7 miljardit krooni. 2005 oli eelarve maht 53 miljardit krooni, 2006. aasta eelarve maht oli 61,3 miljardit krooni ja 2007. aastal 75 miljardit krooni.
Minu arvates, kui suudetakse lähiaastatel hoida 85 miljardi krooni taset, on see Eestile hea tulemus. Oleks liiga palju loota ja tahta, et nelja aastaga suudetakse riigieelarve kulusid kahekordistada ja selline tempo oleks jätkusuutlik. On selge, et selline pöörane kasvutempo ei jätku ja see on loomulik. Eriti kui maailma raputab finantssurutis ja raha hind on läinud tunduvalt kallimaks.
Probleem on selles, kuidas üritatakse seda planeeritud puudujääki katta tingimustes, kui ennustatakse nullkasvu ja ka tarbimise vähenemist. Kui rahakott on sama paks, siis käibemaksu tõstmine ei suurenda eelarve laekumist, vaid sama summa võrra väheneb lõpptarbimine.
Sama kehtib aktsiiside tõstmise kohta. Kui tarbijalt korjata rohkem raha aktsiisidega, siis ta peab ju vähendama tarbimist ja selle võrra väheneb ka käibemaksu laekumine.
Täna tegeleb valitsus mõttetu rabelemise ja paanika külvamisega. Probleem pole maksude suuruses, vaid selles, et planeeriti liiga kiire laekumiste kasv: planeerida 20-protsendiline eelarvekasv majanduse nullkasvu juures on puhas hullumeelsus (tõenäoliselt kollektiivne).