Õiguslikult segastel alustel rahaküsimine, venekeelne asjaajamine ning arusaamatud ootealad Eesti piiril ja ELi välispiiril peavad kiiresti kaduma, kirjutab kirjanik Roy Strider isikliku kogemuse põhjal.
Tellijale
Roy Strider: kord piiril alaku ametnikest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saabusin tänavu 9. oktoobril kella 18 paiku sõiduautoga Eesti Vabariigi Narva piiripunkti eesmärgiga ületada riigipiir suunaga Venemaale ning jõuda hiljemalt varahommikuks ühte asulasse Leningradi oblastis. Olin arvestanud, et piiriületuseks võib kuluda mõnevõrra aega, kuna reisin autoga üsna sageli ning sealhulgas ka Venemaale. Tõsi, enamasti sõidan Venemaale Koidula või Luhamaa piiripunkti kasutades ning Narva kaudu olen Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ajast arvestades Eestisse seni vaid sisse sõitnud.
Viimati naasin Narva kaudu Eestisse pisut üle aasta eest, saabudes autoga Mongooliast. Toona sujus kodumaale sissepääsemine väga kiiresti ehk minutiga. Osalt seetõttu otsustasin seekord Eestist just Narva kaudu välja sõita.
Tuleb tunnistada, et pimedas Narva saabudes on piiripunkti keeruline leida. Järgisin suunavaid viitasid ja sattusin esmalt oma üllatuseks hüdroelektrijaama territooriumile, kus tee lõppes üldse ära. Siis püüdsin uuesti õige suunaga järjele saada ning leidsin viitade näidatud piiripunkti üles. Hakkasin parasjagu dokumente lagedale kraamima, kui minu juurde tormas pisut kohkunud piiriametnik ning rääkis vene keeles, et ma pean piiripunktist minema sõitma. Olin pisut hämmeldunud ning küsisin: miks?