Neeme Korv: halloween – ennem komm kui pomm

Neeme Korv
, arvamustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halloween.
Halloween. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Koputus uksele on esiti õrnem, siis juba üsna nõudlik. Ukse taga seisavad kaks nõiakostüümis tüdrukut ja vaatavad natuke häbelike nägudega: «Komm või pomm?» Natukese aja pärast lahkuvad nad maiustustepakiga.

Veidi hiljem kohtan trepikoja ukse ees kaht pisikest poisipunni. Ühel on kollinägu pähe maalitud ja kollane helkurvest seljas, teine näeb välja nagu Karlssoni-lugude Vaasalinna Väiketont – suurte silmaaukudega voodilina üll. Ütlen, et mul kommi ei ole, ent loodetavasti pole neil ka pommi. «Pommi meil pole, aga mõtlesime süüdata tuleriida,» on Tondil vastus varnast võtta. «Huu,» teeb mu tütar õlgu judistades.

On 31. oktoober, halloween’i õhtu. Tänavatel paistab rohkem kui kunagi varem liikuvat igasugu kostümeeritud tegelasi. Äride ja kohvikute ees põlevad kõrvitsatest tehtud laternad. Pean vist kohe ütlema, et ma ei kuulu nende hulka, kelle meelest on see pühaduseteotus, Ameerika kultuuri jõhker sissetung või midagi veel hullemat.

Halloween on ennem ikka kultuurikomm kui -pomm. Selle tähistamise plahvatuslik levik on midagi 21. sajandi meediakesksele ühiskonnale iseloomulikku. Praegusaja välkmeedia (nii traditsioonilised kanalid kui sotsiaalmeedia) armastab meelelahutust ning seega ka kõikvõimalikke tähtpäevi. Meediast on see omakorda leidnud tee lasteaia- ja kooliõpikutesse, moodsasse lastekirjandussegi.

Tähtpäevade taust võib olla vägagi erinev, kuid meie kaasaegset inimest ei näi see morjendavat. Peaasi, et pidu. Jah, kui palju me õieti teame sellest pühakutepäeva laupäevast ehk halloween’ist (lühend väljendist All Hallows' Even – sõna hallow tähendab vanainglise keeles pühakut)?

Aga valentini- ehk sõbrapäevast? Raamatu ja roosi päevast? Kus, miks ja kuidas sündisid emade- ja isadepäev? Aga ega me ei tea kuigivõrd ka ju naistepäevast. Kinkisime lilli ja kingime edaspidigi. Ka sotsialismiajal ideologiseeritud ametite päevad on taas rõõmsalt reanimeeritud.

Kultuur elab oma elu, kiht kihi haaval. Mardi- ja kadripäeva kombed ei taandu massikultuuri ees. Kui taandumine aset leiabki, siis pigem muutuste tõttu inimeste elukorralduses. Linnastumine, lukustatud trepikojad ja muu seesugune. Ja kui keegi tuleb ütlema, et enam ei austata pereväärtusi või eesti kultuuri, siis, palun väga, näiteks vanavanemate päev ja emakeelepäev on igati hoogsalt juurdunud.

Mõne meelest on Nõukogude armee aastapäev see kõige õigem meestepäev. Laste meelest on lahe pimedas ringi joosta ja kõrvitsaid kollideks lõigata. «Kui mind keegi tähtpäevade puhul otseselt ei kiusa, ei saa mul ju ka nende vastu midagi olla,» ütles kunagi kirjanik Mati Unt. No las siis ollagi nii.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles