Siinkohal võiks aga taas hakata pragamisväärse ennustamisega tegelema. Nimelt täistööhõive ja hiidtööpuuduse potentsiaalide vahe on piisav selleks, et tõugata euroala heledavõitu plaksuga üha enam fiskaaluniooni suunas. Jah, see tähendab seda, et oleks ühine rahandusministeerium ning liikmesriikide võime omaette midagi pusida väheneks määrani, mille kohta paljud ütleksid, et: «Aga sellest polnud ju juttu.» Tõenäoliselt ei adu autor ilmselt poliitilisi realiteete.
Aga mida see kõik tähendab inimesele tänavalt?
Esiteks muidugi seda, et tänu rahatrükile jäi suurem raputus (esialgu?) tõesti olemata ning me võime igal hommikul ärgates teha näo, et kriis Euroopas on läbi ja keskkond on lihtsalt natukene keeruline.
Riigis (nimelt Eestis), kus on aastaid olnud OECD kiireim palgakasv, on olukord pea täieliku hinnastabiilsuse tingimustes sellele inimesele tänavalt justkui paremaks läinud.
Teiseks pole saladus, et rahatrükk toidab varahindade inflatsiooni. Uskuge või mitte, kuid see, et kuskil midagi «trükitakse», tähendab seda, et veel mitte eluaset omavate tegelaste unistus omast kodust on liikunud paremast rajoonist mõni kilomeeter kaugemale ning ühtlasi on vähenenud ka ruutmeetrite arv, mida endale lubada saaks.
Kolmandaks aga jõuab inimesele tänavalt ühel hetkel kohale teatud oot-oot-moment seoses liikumisega fiskaaluniooni poole. Minu arusaam sellest liikumisest on, lihtne – see on sama paratamatu kui see, et novembris on vastikult pime.
Ah jaa, muide autoriga võib (sõbralikult) pragada ka edaspidi. Raha valitsemisel tuleb lihtsalt lähtuda sellest, mis on päriselt kõige tõenäolisem. Paanikaolukorras pole selleks institutsionaalsed, juriidilised ega poliitilised realiteedid. Ja ühise valuuta, kuid erinevate tootlikkusega rahaliitudes näib areng juba kahtlaselt loogiline.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmetel finantsturgudega seotud ametikohtadel, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.