Peeter Koppel: kas Euroopa Keskpanga rahatrükist oli ka kasu?

Peeter Koppel
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Koppel
Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Veidi enam kui aasta tagasi sain ühe igati tähtsa (ja teadliku) isiku käest korralikult, kuid sõbralikult pragada. Seda nimelt selle eest, et ma julgesin nii avalikult kui klientidele rääkida, et Euroopa Keskpank (ECB) väga suure tõenäosusega läheb rahatrüki teed, sest üksi muu samm kriisi pidurdada ei suuda ning ilma rahatrükita tekkiv euroala riikide maksesuutmatuste doominoefekt ei ole kellegi huvides, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

See stsenaarium oleks olnud lihtsalt liiga kole ning oleks päris ruttu katki katkunud kriisi käigus üpriski lõdvaks läinud euroala koos hoidvad traagelniidid. Pragada sain selle eest, et ma ei aduvat sugugi institutsionaalseid ja juriidilisi realiteete ning ei mõistvat keskpanga mandaati. Selle peale pobisesin omaette, et deflatsiooni vältimine on ka ju hinnastabiilsuse tagamine ja peaks mandaadi alla käima küll. Pragati edasi. Hea küll – mitte liiga kurjalt. Pigem sõbraliku üleolevusega.   

Kasvu ei ole ning olgem päris ausad – olukord, kus Saksamaal on tööjõupuudus ning Lõuna-Euroopas viiendikuni ulatuv tööpuudus tähendab seda, et euroala on katki, haige ja õnnetu.

Sadu miljardeid (!) «trükitud» eurosid hiljem on aeg küsida, kas sellest ainsast sammust, mille eest autor pragada sai, oli ka kasu? Jah, oli. Ettearvamatute tagajärgedega kataklüsm jäi ära. Samas pole saavutatu sugugi ootuspäraselt magus. Veelgi enam – poliitikud on jätnud liiga palju tööst keskpanga teha ning vajalikud ebameeldivad reformid on mattunud uuesti pigem kuhugi valijatele meeldimise sõnavahu alla. Seetõttu peabki keskpanga boss Mario Draghi igal avalikul esinemisel ütlema, et keskpank küll teeb, kuid valitsused võiks ikka ka…

Aga tulles tagasi pragadasaamise juurde, võib öelda, et rahatrüki oodatud magusamate tagajärgede puudumisel seisame silmitsi olukorraga, kus praegune enam kui triljoni euroni ulatuv programm ei jää viimaseks. Kasvu ei ole ning olgem päris ausad – olukord, kus Saksamaal on tööjõupuudus ning Lõuna-Euroopas viiendikuni ulatuv tööpuudus tähendab seda, et euroala on katki, haige ja õnnetu. Ilmselgelt on tegemist tootlikkuse erinevusest tuleva probleemiga, millele keerab korraliku vindi peale ühisvaluuta.

Siinkohal võiks aga taas hakata pragamisväärse ennustamisega tegelema. Nimelt täistööhõive ja hiidtööpuuduse potentsiaalide vahe on piisav selleks, et tõugata euroala heledavõitu plaksuga üha enam fiskaaluniooni suunas. Jah, see tähendab seda, et oleks ühine rahandusministeerium ning liikmesriikide võime omaette midagi pusida väheneks määrani, mille kohta paljud ütleksid, et: «Aga sellest polnud ju juttu.» Tõenäoliselt ei adu autor ilmselt poliitilisi realiteete. 

Aga mida see kõik tähendab inimesele tänavalt? 

Esiteks muidugi seda, et tänu rahatrükile jäi suurem raputus (esialgu?) tõesti olemata ning me võime igal hommikul ärgates teha näo, et kriis Euroopas on läbi ja keskkond on lihtsalt natukene keeruline.

Riigis (nimelt Eestis), kus on aastaid olnud OECD kiireim palgakasv, on olukord pea täieliku hinnastabiilsuse tingimustes sellele inimesele tänavalt justkui paremaks läinud.

Teiseks pole saladus, et rahatrükk toidab varahindade inflatsiooni. Uskuge või mitte, kuid see, et kuskil midagi «trükitakse», tähendab seda, et veel mitte eluaset omavate tegelaste unistus omast kodust on liikunud paremast rajoonist mõni kilomeeter kaugemale ning ühtlasi on vähenenud ka ruutmeetrite arv, mida endale lubada saaks.

Kolmandaks aga jõuab inimesele tänavalt ühel hetkel kohale teatud oot-oot-moment seoses liikumisega fiskaaluniooni poole. Minu arusaam sellest liikumisest on, lihtne – see on sama paratamatu kui see, et novembris on vastikult pime.  

Ah jaa, muide autoriga võib (sõbralikult) pragada ka edaspidi. Raha valitsemisel tuleb lihtsalt lähtuda sellest, mis on päriselt kõige tõenäolisem. Paanikaolukorras pole selleks institutsionaalsed, juriidilised ega poliitilised realiteedid. Ja ühise valuuta, kuid erinevate tootlikkusega rahaliitudes näib areng juba kahtlaselt loogiline.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmetel finantsturgudega seotud ametikohtadel, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles