Arko Olesk

FOTO: SCANPIX

Meie vabadus on ohus. Kõigepealt alkohol, siis liha, kaks eestlaste ihuliste naudingute alustala. Need tahetakse meilt nüüd ära võtta, tõlgendavad inimesed alkoholireklaami piiramise kava ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO)  teadet, et töödeldud punane liha on kantud vähki tekitavate ainete nimekirja. Sotsiaalmeedia kihab trotsist: mida ma oma tervisega teen, on minu asi.

Nagu ikka kipub juhtuma, on palju eri asju lootusetult kokku segatud ja mõnigi aspekt selle käigus uue, jonnakalt püsiva tõlgenduse saanud. Pööraksin WHO lihauudise valguses tähelepanu aga hoopis laiema mõjuga riski mõistmise teemale.

Vana nali räägib, et kui lähtuda ajalehtede tervisekülgede lemmikpealkirjadest, on maailmas olemas vaid kahte sorti aineid ja nähtusi: vähki tekitavad ja vähivastased. Näiteks proovides ühe Eesti ajalehe otsingus sõnapaari «tekitab vähki», saab tulemuseks teiste seas rinnahoidjad, kosmeetika, hambapasta, kõrgepingeliini ja joomise.

Tihti saame neist artikleist lugeda, kui palju suurendab mingi ainega kokku puutumine vähiriski, enamasti jääb mainimata aga see, kui suur üldse on tõenäosus haigestuda (nn absoluutne risk). On oluline vahe, kas see risk on üks tuhandest või sada tuhandest.

Selliseid andmeid on päris elus hirmus keeruline saada, sest võta sa uuringutega täpselt kinni, mis ja kui palju neist tuhandetest igapäevaelu aspektidest kurvale diagnoosile kaasa võis aidata. Töödeldud liha ohtra söömise puhul räägitakse riski tõusust 17 protsendi võrra. Absoluutse riski mõttes tähendab see seda, et kui töödeldud liha vähe tarbivatest inimestest haigestub Lääne-Euroopas soolevähki elu jooksul tuhandest inimesest 56, siis liha rohkelt tarbijate seast 66. Kõigist vähijuhtudest saaks punase lihaga seostada 5–6 protsenti.

See risk ei ole olematu, aga mitte ka marginaalne. See pole ehk piisav, et hakata keelama, ent siiski parajalt suur, et tasuks mõelda piiri pidamisele. Tihti satume ärevusse palju väiksemate riskide või kahtlasemate terviseseoste peale (mobiilikiirgus, e-ained jne), samal ajal rahumeeli ignoreerides palju reaalsemaid riske, mis aga seostuvad meie jaoks harjumuspäraste tegevustega (kas panite tähele, et kindlalt tõestatud vähki tekitavate ainete nimekirjas on ka alkohol?).

Ei saa mööda vaadata sellest, et inimene ei ole ratsionaalne olend. Isiklikud naudingud ja harjumused, väljakujunenud sotsiaalne praktika juhivad seda, kuidas tõlgendame enda jaoks maailma, mis muudab rahvatervisest hoolijate ja ennetuse edendajate elu eriti raskeks.

Kuid püüdkem seda ratsionaalsust endas siiski arendada.

Riskide hindamise oskus tervise kontekstis muutub järjest olulisemaks. Ilmselt ei ole kaugel aeg, kui Geenivaramu uksele koputades saate teada, et teie risk mõne tõve suhtes on keskmisest kõrgem, teise suhtes madalam. Valik on endiselt meie, aga otsus, kas võtta lõunaks šnitsel või lõhe, sünnib riski tegelikku ulatust mõistes teadlikumalt.