Juhtkiri: Erdoğan märatseb Türgis, aga Euroopa vaikib piinlikult

Türgis, kus ajakirjandusvabadusega on lood niigi väga halvad olnud, sulgeb president Recep Tayyip Erdoğani võim otse valimiste eel jõuga opositsioonilise meediagrupi telejaamu ja ajalehti.

Erdoğani järjekordne ja seekord täiesti varjamatu rünnak ajakirjandusvabaduse vastu on selgelt vastuolus demokraatlike põhimõtetega. Samal ajal on Euroopa Liit olnud hinnangutes Erdoğani viimaste päevade käitumisele piinlikult hillitsetud.

Federica Mogherini juhitava ELi välisteenistuse kõneisik ütles kolmapäeval pärast Kozi-Ipeki telejaama ründamist vaid, et olukord tekitab muret, sündmusi jälgitakse tähelepanelikult ning oodatakse rahvusvaheliste ja demokraatlike standardite järgimist valimistel. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ütles teisipäeval Euroopa Parlamendi ees, et EL ei peaks Türgiga suheldes tüütuseni kordama juttu inimõigustest, sest vajame Türgit rändekriisi lahendamiseks.

Ülimalt piinlik detail on seegi, et ELi kava järgi 14. oktoobril ilmuma pidanud raporti avaldamine Türgi arengu kohta liitumisläbirääkimistel ELiga on edasi lükatud – see ilmub alles pärast sel pühapäeval Türgis toimuvaid parlamendivalimisi. Tõenäoliselt oli see üks nõudmistest, mille Erdoğan kuu alguses ELile esitas. Ja Euroopa allus sellisele šantaažile.

ELi juhid, kes ei suutnud aastate jooksul Türgiga piisavalt asju ajada, et praegust rändekriisi ära hoida, on sel kuul Erdoğani ees sisuliselt käed üles tõstnud.

ELi juhid, kes ei suutnud aastate jooksul Türgiga piisavalt asju ajada, et praegust rändekriisi ära hoida, on sel kuul Erdoğani ees sisuliselt käed üles tõstnud ja andnud talle voli teha kõike, mis tal valimistel absoluutse enamuse saamiseks tuleb pähe ette võtta. Kui varem oldi väärtustele tugineva ja pragmaatilise välispoliitika dilemma ühe äärmuse lõksus, siis nüüd on tehtud täispööre teise äärmusse. Üha täielisema autokraatia poole rühkiva Erdoğani kohta ei julgeta enam ühtegi halba sõna öelda.

Loomulikult on suhted Türgiga olulised selleks, et kontrollimatule pagulaste ja immigrantide voole ning selle taustal olevale inimkaubandusele piir seada. On tõsi, et Türgis viibib enim Süüria pagulasi – väidetavalt üle kahe miljoni. Paraku on tõsi ka see, et Türgi pole siiani kuigivõrd pingutanud, et tõkestada inimkaubandust, sealhulgas võltsitud Süüria passidega, ent teadmata päritoluga isikute minekut Kreekasse ning mujale Euroopasse.

Kõige taustal on asjaolu, et Erdoğani Korra ja Õigluse Parteil (AKP) ei õnnestunud juunis toimunud valimistel saada parlamendis enamust ning ükski teine partei pole olnud nõus AKPga valitsust tegema. Samas pole opositsioon seni suutnud ka omavahel kokku leppida ja moodustada valitsust, mis jätaks Erdoğani partei opositsiooni.