/nginx/o/2011/11/25/851676t1hf5f9.jpg)
Hiljuti Õpetajate Lehes ilmunud intervjuus avaldas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere haridusteadlaste seas «kahinaid» tekitanud seisukoha Eesti teadussüsteemi ummikseisust, haridusteaduste kuulumisest mudaliigasse ja mõne olulise teadusvaldkonna puudumisest Eestis. Tarmo Soomere tõstatatud teemadel mõtleb Õpetajate Lehes kaasa Tallinna ülikooli teadusprorektor Katrin Niglas.
esti teadussüsteemi puudutavate julgete väidetega saab ainult nõus olla ja teadusringkondades ei ole neis midagi uut või üllatavat. Räägime juba mõnda aega murelikult Eesti teadusrahastuse süsteemi äärmuslikust konkurentsipõhisusest (eri hinnangutel jääb konkurentsipõhise rahastuse osakaal 80–90% vahele) ja raha nappusest tingitud ebastabiilsusest teadusvaldkondade arengus.
Praeguses süsteemis pole ülikoolidel pea üldse raha, et tagada strateegiliselt olulistes valdkondades teadlaste kriitiline mass ja pikemaajaline rahulik ning suunatud areng. Pisut siiski üllatab Tarmo Soomere haridusteaduste võrdlus kunsti- ja kultuuriteadusega – pigem näen, et Eestis on kogu sotsiaal- ja humanitaarteaduste seis kehvapoolne, sest nii mainitud institutsionaalsetest ja personaalsetest grantidest kui ka Eestis jagatavast Euroopa rahast läheb lõviosa muude teadusvaldkondade arendamiseks ja nn pehmete valdkondade osakaal rahastamisel on kohati kuni kaks korda madalam kui teistes riikides või mõnes Euroopa Liidu rahastusmeetmes.
Arutledes selle üle, kas ja kui sügavalt poris Eesti haridusteadus siis on, saan toetuda mõni aeg tagasi läbi viidud kasvatusteaduste sihtevalveerimise tulemustele, mille käigus rahvusvahelised eksperdid hindasid vastava valdkonna teadustegevust ja saavutusi neljas Eesti ülikoolis (vt http://uudiskiri.etag.ee/2013/03/kasvatusteaduste-sihtevalveerimine-eesti-ulikoolides-2012/).
Praeguses süsteemis pole ülikoolidel pea üldse raha, et tagada strateegiliselt olulistes valdkondades teadlaste kriitiline mass ja pikemaajaline rahulik ning suunatud areng.
Nende põhijäreldus peegeldas hästi eespool kirjeldatud olukorda, sedastades, et Eestis on haridusteaduste vallas rahvusvahelise ekstsellentsusega tipud ning Eesti ülikoolidel on tugev ambitsioon ekstsellentsust suurendada, kuid kontekstist tulenevalt jääb suur osa kasvatusteadustest fragmenteerituks ning selliselt ei suudeta pakkuda uudseid ja terviklikke lähenemisi laiemate haridusprobleemide kontseptualiseerimiseks, mõtestamiseks ja uurimiseks. Samuti mainiti, et kuigi valdkonna teadlaste publitseerimisaktiivsus on märkimisväärne ja publikatsioonid üldiselt kõrge kvaliteediga, jääb nende mõju rahvusvahelisel teadusmaastikul tagasihoidlikuks. Siiski tõstsid hindajad esile, et haridusteadlased annavad oma tööga olulise panuse Eesti haridussüsteemi arengusse õppekava, hariduspoliitika, pedagoogika ja muudes valdkondades.
Teaduse rahvusvahelises kõrgliigas silmapaistvaid tulemusi saavutanuks hindasid rahvusvahelised eksperdid näiteks Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse uurimisrühma, kelle teadustegevus toetub nende hinnangul tugevalt valdkonna teoreetilistele allikatele ning mille maht, kriitilisus ja ka lahendatavad väljakutsed on konkurentsivõimelised. Digitehnoloogiate hariduses rakendamisega seotud teadussuunda oleme järjepidevalt arendanud, saavutades läbilöögiks vajaliku kriitilise massi meie oma teadlaste ja EL-i toetuste abil ülikooli tulnud välisprofessorite koostöös.
Uurimisrühmas arendatakse õppijakeskseid veebipõhiseid õpikeskkondi, töötatakse välja online-hindamisvahendeid ja -meetodeid, tegeldakse ePortfoolio kasutamisvõimaluste laiendamisega kompetentsuse juhtimiseks ning õpetajate professionaalse arengu toetamiseks jms. Olgu mainitud, et hoolimata mitmest Euroopa rahastusmeetmetest saadud grandist, ei ole uurimisrühmal õnnestunud Eestis konkurentsipõhist teadusrahastust saada – lisaksin siinkohal kriitilise noodi või pigem retoorilise küsimuse sellest, kas ja kuivõrd Eesti praegune rahastussüsteem suudab või ei suuda tagada interdistsiplinaarsete uuenduslike lähenemiste sõelale jäämise rahastuskarusellil? Ehk ongi meile ellujäämiseks vajalik poliitika mitte rahastada neid, kes suudavad konkurentsipõhiselt väljastpoolt Eestis teadusrahastust sisse tuua?
Hoolimata siseriikliku rahastussüsteemi murekohtadest, on Tallinna ülikool seadnud haridusinnovatsioonile suunatud teadustöö oma selgeks prioriteediks. Kasvatusteaduste, haridustehnoloogia ning psühholoogia valdkonna uurimisrühmade interdistsiplinaarses koostöös hiljuti saadud suuremahuline rahastus (2,4 miljonit eurot) Euroopa Komisjoni Horisont 2020 ERA Chairi meetmest lubab kergemalt hingata ning olla kindel, et haridusinnovatsiooni ja IKT-d lõimivas teadusvaldkonnas suudab Tallinna ülikool rahvusvahelises kõrgliigas jätkata.
Teine haridusega seotud teadussuund, milles Tallinna ülikool on vaieldamatult rahvusvahelisel tasemel, lahkab elukestvat õpet puudutavat probleemistikku. Uuringute läbiviimist on rahastanud nii Eesti kui ka Euroopa Komisjoni raamprogrammid. Uurimisrühma eestvedamisel on koos partnerriikide teadlastega analüüsitud haridussüsteemi rolli elukestva õppe ja ühiskonna sidususe tagamisel Euroopa riikides; uuritakse, kuidas haridusteed kujunevad elukäigu vältel sõltuvalt perekondlikust päritolust, haridusinstitutsioonide ülesehitusest, tööteest ja perekondlikest sündmustest, jms.
Õppija, õpetaja ja õppeprotsessi arengule pühendatud teadustöö on olemuslikult haridusteaduste keskmes ning ka siin on Tallinna ülikoolil tugevaid uurimisrühmi, keda on rahastatud nii siseriiklikult kui ka Euroopa konkurentsipõhiselt ning kelle tulemused väärivad esiletõstmist. Kuid just selle keskse ja tihti eelkõige Eesti koolisüsteemi arengu heaks töötava teadussuuna fragmenteerituse vähendamiseks ning sihipäraseks terviklikuks arendamiseks on ülikoolil vaja stabiilset lisaressurssi, mida Tarmo Soomere oma artiklis Eesti haridusteaduste toetuseks küsis.