Õppimist mõjutavad otseselt õppija eelteadmised, tema huvid ja õppimisstiil. Need omadused saab õpetaja tunnis välja selgitada ja siis on lihtsam õpilast õppimisel aidata.
Õpilaste teadmised ja kogemused erinevad, sest neid ei omandata mitte ainult koolis, vaid ka väljaspool kooli: koos vanematega, internetist, huviringis, sõprade seltsis. Laste huvid on seotud varasemate kogemustega.
Tavaliselt on õpilased huvitatud sellest, milles nad on osavad või millega nad on varem tegelenud. Lisaks on igal inimesel kindlad eelistused, kuidas kõige paremini uut informatsiooni koguda, korraldada ja sellest mõelda. Need eelistused moodustavad õppija õpistiili.
Õppimisega otseselt seotud erinevused – varasemad teadmised ja kogemused, huvid ja õpistiil – väljenduvad hästi tunnitegevustes. Näiteks tunnis kaasa töötamine ehk õppeülesandega tegelemine on õpetajale kergesti jälgitav.
Kui õpilased ülesandega hakkama ei saa või sellest ei huvitu, saab õpetaja kasutada mitmesugust toetavat tegevust. Näiteks seostab õpetaja uue ülesande varemõpituga ning toob praktilisi näiteid – püüab laste mäluseoseid aktiveerida ning huvi äratada ja lisainfot anda. Eri õpistiiliga õppijatele mõtleb õpetaja siis, kui ta kasutab tunnis õpitava selgitamiseks mitmesuguseid võtteid, lisades sõnalisele infole pilte, jooniseid, skeeme ning tabeleid ja kasutab praktilist tegevust, nt katseid. Selline õpetaja on oma tegevuses paindlik ja arvestab sellega, millist tuge õppijad uue info omandamisel vajavad.
Õpilaste eelteadmiste, huvide ja õpistiiliga arvestamine on koduse õppimise andmisel samaväärselt oluline. Selle eeldus on õpetaja tegutsemine tunnis nii, et ta oma õpilaste erinevusi teab. Kodutööde sissejuhatamise ja individualiseerimise vajadus tuleneb aga sellest, et õpetaja aktiivne probleeme lahendav ja paindlik roll õppimise otsesel juhtimisel koduni ei ulatu. Kodus peab õpilane ülesandega ise toime tulema, selle eeldus on õpitava vastu huvi säilitamine ja võime õpitust aru saada ning eduelamuseni jõuda.