Maastik on alati olnud dünaamiline, muutlik ja kaduv ning ta jääb selliseks nii kujutlustes kui ka materiaalse keskkonna poolest. Muutumise üle elanud tunnismärgid ja nende mõistmine on mineviku- või maastiku-uurimise sügavaim huvi ja eesmärk (Clark et al. 2003: 16).
Nüüdisaegses globaliseeruvas maailmas muutub üha tähtsamaks maastike mitmekesisuse säilitamine, kohavaimu ja -tähenduste otsimine ning kohaliku ja omapärase rõhutamine, mis on otseselt või kaudselt seotud tänapäevase kohaturunduse ja turismiga ning rahvusliku identiteedi (re)konstrueerimisega. Nii on ka mõni huvigrupp (RMK, Maavalla Koda jt) huvitatud, et maastikul väärtustataks esmajoones paiku, mis lähtuvad nende maailmvaatelistest seisukohtadest ja väärtushinnangutest.
Kui huvigruppide väärtushinnangud põrkuvad või vastanduvad, tekib konfliktsituatsioon. 1990ndate lõpus ja nn nullindate alguses oli teemaks ristipuude mahavõtmine RMK-le kuuluvates majandusmetsades või teede laiendamine ristipuumetsatukkade arvelt (nn Rosma juhtum, vt Kõivupuu 2009), samuti looduslike pühapaikade kasutamine mõneks selliseks otstarbeks, mis ei sobi maausuliste vaadetega (nn Paluküla hiiemäe juhtum) jpt.
Ka looduslikud pühapaigad ei ole ses suhtes erandid – kuigi paljude pärimusmälestiste ja pühapaikade tähtsus ja tähendus on ajalooline, ei ole nad jäänud ajas ja ruumis muutumatuks. Tingimuste ja ümbruse muutumine võib kaasa tuua ka uute pühapaikade tekke ja vanade unustamise. Seejuures tasub aga alati meeles pidada, et maastikus leiduvad sakraalpaigad on ainult üks paljudest viisidest või võimalustest, kus usundid või religioonid suhestuvad looduse ja maastikuga (Verschuuren et al. 2010: 2–3).
Paikade religioosne, sümboolne ja sotsiaalne tähtsus ja tähendus maastikul avaneb aga maastiku kui idee diskursuse kaudu, mille järgi maastikul leiduvate paikade iseloomustamine ja väärtustamine on pigem tõlgendamise ja ettekujutuse, kui faktide küsimus.
Seega võime tõdeda, et vaieldamatult on maastik üks huvitavamaid vahendeid, viise ja võimalusi meid ümbritseva kultuuri mõtestamiseks. Väites, et maastikul on mälu, personifitseerib inimene maastikku ning maastik saab seeläbi inimeste suulise ja kirjutatud ajaloo lahutamatuks osaks. Maastiku inimlik aspekt avaldub ka definitsioonis, mille kohaselt tähendab maastik inimeste poolt tajutavat maa-ala, mille tunnusjooned on kujunenud välja looduslike ja/või inimlike tegurite toime ja koostoime tulemusel.