Metsatöll, üksikud hundid vaatamata populaarsusele. FOTO: Repro

Dokumentaalfilmi võib teadagi edukalt teha kõigist ja kõigest – õige vaatenurk ja kandev tervikvisioon mängivad võimalikus õnnestumises kordades suuremat osa kui objekti valik. Liina Paakspuu tunniajane «Hundi süda sees» püüab portreteerida ansamblite Metsatöll ja Finntroll näitel põhjamaist folk metal’it.

Tellijale Tellijale

Metsatöll tundub Eesti vaatajat silmas pidades muidugi hea ja turvaline valik. Julgen pakkuda, et ükski Eesti traadibänd pole saanud nautida nii suurt ja nii pika kestusega menu. Isegi mitte 1980. aastate keskpaiga G.G.G., kes sähvatas eredamalt (sest pimedus oli ümberringi sügavam), kuid kustus mitu korda kiiremini.

Metal on üks neist subkultuuridest, mille auditooriumi teadlikum osa väärtustab artisti ajaloolises perspektiivis rohkem tema mõju kui menu järgi. Viimast kiputakse alates teatud määrast koguni taunima. Metsatöll on selles arvestuses kõndinud palju aastaid akrobaatliku osavusega mööda kitsast piirijoont, kuna hakkas esinema muuhulgas suvalistel laatadel ja külapidudel ning kujunes Eestis kiiresti lemmik-metal-bändiks kõigile neile inimestele, kes muidu traadimuusikat ei kuula.