Praegu ei kahtle ma NATO artikkel viies ega selles, kas reaalse konflikti korral tullakse NATO liikmesriigiga rindele. Minu mure seisneb aga selles, et osa meist võivad tahtlikult või tahtmatult õõnestada Eesti suhteid meie liitlastega.
Viimase paari aasta jooksul üles kerkinud sõda Süürias, rahutused Põhja-Aafrikas ning sellest tulenev migratsioon on tekitanud arusaadavalt muret ning pingeid Euroopas. Sellega on kaasnenud ka stereotüübid, et kui vastutulev inimene kannab teistsuguseid riideid, tal on teistsugune nahavärv, või räägib ta mõnda teist keelt, siis on tegemist kindlasti terroristiga või isikuga, kes tuli eesti naisi ära viima.
Isegi kui paljud ütlevad, et ainult teatud erakonnad, nagu EKRE või RÜE, või ainult teatud indiviidid siin-seal kasutavad rassistlikku retoorikat ning et selle mõju suures pildis pole märgatav ega oluline, siis tegelikult on iga individuaalne juhtum väga suure kaaluga.
Kui me peaks jõudma sinnamaani, et liitlasväed kirjutavad enda memodes, et Eestisse pole mõtet minna, kuna sõdurite heaolu ja julgeolek pole tagatud, siis on üks eelmainitud sammastest kadunud ning meie majast puhub tuul läbi.
Esiteks tuleb hoida lahus migratsiooniküsimused ning riigikaitse. Loomulikult tuleb tegeleda Euroopas suurenenud migratsiooniga ning abistada ühel või teisel moel sõjapõgenikke, aga jällegi - me ei saa rääkida kellegi kaasasündinud väljanägemisest.
Loomulikult tuleb tagada Euroopa Liidu ning Schengeni piiride turvalisust ning samal ajal ka seda, et inimesed ei upuks Kreeka saarestikus. Kas see on keeruline? Loomulikult on. Aga tuleb tegeleda konkreetsete muredega, mitte sellega, kuidas keegi välja näeb.