Iga päev põleb Eestis kaks kodu. Mõelge hetkeks, mida see teile tähendab, kui te ise peaksite oma kodu kaotama. Need kodud jäävad alles ja inimesed terveks, kui me märkame, võtame midagi ette ning tegutseme meeskonnana, rääkis päästeameti konverentsil «Koostöös elu tuleohutumaks!» päästeameti peadirektor Kuno Tammearu.
Kuno Tammearu: kaks põlevat kodu päevas on Eesti jaoks liiga palju
2002. aastal juhtus Tallinna kesklinnas Gonsiori ja Raua tänava nurgal ränk liiklusõnnetus, kus ekskavaator rammis rahvast täis, kahe vaguniga linnaliinibussi. Õnnetuses suri kaks inimest, vigastada said 14 inimest, nende hulgas ka üks laps. Inimeste kättesaamiseks tuli päästjatel metallilõikurite abil bussi külg lahti lõigata. Ühtekokku oli sündmuskohal kuus päästeüksust ja kümme kiirabibrigaadi, lisaks politsei. Kogu sündmuskohta kattis tuletõrjevaht.
Mina juhtusin õnnetust oma kabinetiaknast nägema. Ma kutsusin kohe kõik operatiivtöötajad, kes majas olid, välja. Me andsime esmaabi, aitasime kiirabil inimesi haiglasse toimetada. Põhja-Eesti verekeskusel nappis verd kannatanute abistamiseks. Meedia kaudu kutsuti välja doonoreid, kellest tunni ajaga oli juba järjekord verekeskuse ukse taga. Olukord lahendati.
Selle õnnetuse lahendamisel osales mitu osapoolt. Igaühe tegevusest sõltus inimese elu. Ma nägin ja tunnetasin ise kohapeal, kui oluline on ülikiire koostöö ja üksteise usaldamine ning mõistmine. Sündmuskohal, kui iga sekund on eluliselt tähtis, peab koostöö olema lihvitud filigraanseks. Sellest sündmusest said alguse koostöökoolitused pääste, politsei ja kiirabi vahel, mida me teeme jätkuvalt, selleks, et oleks hea meeskonnatunnetus, usaldus ja tõrgeteta koostöö. Selleks, et päästa elusid.
Tänaseks on sündmuskohal koostöö parem. Igaüks teab oma rolli ja mõistab ka teiste rolle, üksteist usaldatakse, teatakse teineteise võimeid ja võimalusi, vajadusel julgetakse ka raamist välja astuda – eesmärk on ühine – päästa elusid. Ma usun, et sama hea võiks olla meie meeskond juba enne õnnetust.
Meeskond on kindlasti midagi enamat, kui grupp inimesi. Meeskonnal on ühine eesmärk, vastutus, ja tulemused. Meeskonnas on kõigil täita oma roll – erinevad oskused ja teadmised teevad meeskonna võimekaks. Kui palju erinevaid inimesi liituvad ühise eesmärgi nimel, siis tekib sünergia. Siis ei ole enam üks pluss üks kaks, vaid neli või viis.
Päästeamet võttis kümme aastat tagasi oma eesmärgiks tulesurmade vähendamise. Meil olid õnnetustele reageerimiste tõttu oskused ja teadmine, kuidas õnnetusi ära hoida. Aga neist üksi on vähe, kui sul pole mõttekaaslasi ja koostööpartnereid. Oleme aastate jooksul tundnud väga paljude toetust. Meil on olnud suurepärane koostöö paljude ettevõtjatega; omavalitsuste ja sotsiaaltöötajatega; erinevate riigiasutustega; teadusasutustega; ajakirjanikega; meiega on liitunud suur hulk vabatahtlikke, kes lisaks põhitööle tahavad teha midagi ekstra.
Koostöös oleme suutnud tules hukkunute arvu viia 160-lt 40-ni. See tähendab, et täna jääb aastas ellu sada inimest rohkem, kui kümme aastat tagasi. See tulemus on saavutatud hea koostööga väga erinevates meeskondades.
- Näiteks oleme kohalike omavalitsuste ja sotsiaaltöötajatega ühiselt parandanud kümnete tuhandete kodude tuleohutust. On paigaldatud suitsuandureid ja kõrvaldatud lihtsamaid puudusi.
Häid koostöönäiteid on palju. Üks neist on Rapla vallas Purila külas ühe maja korrastamine ja ohutumaks muutmine. Peale tuleohutusülevaatust kütteseadmete kasutamine peatati, sest ahjud ja pliidid olid väga halvas seisukorras. Kutsuti kokku ümarlaud, et probleemile lahendusi otsida.
Rapla valla ja korstnapühkijate koostöös on tänaseks viiest korterist neljas korras küttekolded ja majas on puhastatud korstnad. Päästeameti murega tuldi hästi kaasa ja koos saavutasime eesmärgi – mitu pere elavad täna ohutumat elu. Moodustati meeskond – koos päästeti elusid.
- Ka kodanikud ise saavad märkamisega palju ära teha. Kui elektrita kodude teema ühe väga traagilise sündmuse tõttu pilti tõusis ja ma meedias välja ütlesin, et on lubamatu perede elektrita jätmine majandusraskuste tõttu, siis hakkasid meiega ühendust võtma murelikud kodanikud. Pärnu-Jaagupist, Sindist ja mujalt anti teada ilma elektrita elavatest lastega peredest. Nendes kodudes olid küünlad mitte iluasjadeks, vaid igapäevaselt hädatarvilikud.
Me kõik teame, et ohutuid küünlaid ei ole ja lapsed omandavad tarkust tasapisi. Päästeameti ennetustöötajad käisid nendes kodudes, kuid ilmselgelt oli teema keeruline. Rääkisime valla ja elektrifirma esindajatega, probleemile leiti lahendus. Nii need ettevõtlikud inimesed kohapeal, päästeametnikud, omavalitsus ja elektrifirma töötajad moodustasid oma meeskonna – elupäästjate meeskonna.
- Pärnus oli juhtum, kus katkine küttekolle põhjustas päästjatele järjestikku mitmeid väljakutseid. Majas oli ühe kodu katkine küttekolle ohuks ka naabritele. Kütmise keelamine ja trahvid ei mõjunud. Kui probleem meedia kaudu avalikuks tuli, leidus lahke abistaja, kelle rahalise toetuse ja linnaosa seltsist vabatahtlike abiga ehitati majja uus pliit.
Hoonete ohutuks muutmine võib tunduda esmapilgul kallis. Tegelikult on elukeskkonna tuleohutuks tegemine kõige kindlam ja lihtsam viis õnnetuste ärahoidmiseks. Ja nagu need tublid pärnakad meile näitasid, siis ka hea meeskonnatööna tulemusena täiesti teostatav.
- Paljud kodused tuleõnnetused on alguse saanud hooletust suitsetamisest. Kas te mäletate, milline oli olukord suitsetamise teemal veel viis aastat tagasi? See on üks valdkond, kus erinevate tegevuste koosmõju on olnud uskumatult tulemuslik. Sotsiaalministeerium ja Tervise Arengu Instituut on edukate ennetus- ja loobumiskampaaniatega vähendanud suitsetajate arvu.
Maksu- ja tolliamet koostöös politsei- ja piirivalveametiga võitleb salasigarettide vastu ning siseministeeriumi ja päästeameti eestvedamisel on juba viis aastat on Eestis kasutusel isekustutvad sigaretid. Samaaegselt jõustus ka avalikus kohas suitsetamise keeld.
Tänaseks on olukord oluliselt muutunud. Kõik need osapooled, täites igaüks oma rolli, moodustasid ühise meeskonna – elupäästjate meeskonna.
- Heaks näiteks on ka koostöö paljude linnadega. Tartu linnavalitsus on huvitatud, et linna lasteaedade ja koolide ohutus oleks hästi tagatud, koostöös otsitakse parimaid lahendusi ja kõige kriitilisemaid kohti koheseks ära tegemiseks.
Kiviõli linnavalitsus on algatanud ettevõtmise – Eesti 100 juubeliks linn korda! Ühe kortermaja maatasa tegemine maksab Kiviõlis umbes 30 000 eurot. Kunagisest suurest hulgast tondilossidest, mida me tihti kustutamas käisime, on praeguseks oma lammutamise järjekorda ootamas veel kümmekond hoonet. Koostöös saadakse linn korda ja ühtlasi vähenevad õnnetuste võimalused.
Kõik need näited kinnitavad, et koostöös kaotajaid ei ole – need on win-win olukorrad – kui oskame neid olukordi ära tunda ja võtame midagi ette, siis võidavad kõik. Inimene võidab.
Need võivad tunduda vahel väikesed asjad, kuid iga tegu muudab midagi. Suured muutused koosnevadki tihti väikestest tegudest. Iga väike heategu on suur asi selle inimese jaoks, keda aidatakse.
See, mis meid siia tõi, ei vii enam edasi. Meil seisavad ees uued väljakutsed. Me peame nägema kurvi taha. Õnnetusi on palju vähem, kuid edaspidi nõuab õnnetuste vähendamine meilt rohkemat – peame suutma ette näha - see nõuab erinevate eluvaldkondade teadmisi, ühise mõttetööna sündinud lahendusi ja paremini sihitud koostööd.
Kaks põlevat kodu päevas. Seda on Eesti jaoks liiga palju.
Õnnetuste ennetamises on loomulikult oluline inimeste teadlikkus ja käitumine. Ohutusõppega oleme saanud koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, koolide ja õpetajatega üsna hästi hakkama. Teadlikkust tõstame igapäevaselt ka meedia ja ajakirjanike kaasabil.
Kampaaniate korraldamisel oleme kuulda võtnud sotsiaalteadlasi, teinud koostööd ülikoolidega ja saanud tunnustust julgete ja mitte tavapäraste, kampaanialahenduste eest.
Inimeste tuleohutusalane teadlikkus on aasta aastalt kõvasti kasvanud. Õpetamine on pidev protsess ja seda tööd tehakse järjest paremini. Uued nutikad lahendused, nagu oma kodu tuleohutustest jms. töötavad hästi. Inimesed üldjuhul hoolivad ja teevad kõik selleks, et õnnetusi ei juhtuks
Kuid meie keskel on neid, kelle puhul teadlikkuse tõstmine ei aita.
- Alkoholisõltuvuses inimeste puhul rääkimisega väga palju ära ei tee – ta võib ju aru saada ja nõus olla, aga pärast kolme õlut on ta hoopis teine mees. Üle 70 protsendi tuleõnnetuste põhjustajatest on alkoholijoobes. Need inimesed ei kannata õnnetuse korral üksi – ka lähedased, naabrid saavad kahjustatud. Sõltlaste puhul aitavad ainult rangemad piirangud. Alkohol on Eesti jaoks teema.
- Kuid teadlikkusest jääb väheks ka siis, kui inimestel puuduvad võimalused midagi ära teha. Need inimesed vajavad meie abi reaalselt ja kohapeal. Majanduslikes raskustes pered – kes elavad katkiste küttekollete või isegi elektrita. Palju on nende hulgas lasterikkaid peresid, aga ka üksi elavad eakad. Puudega inimeste ohutus nõuab erilahendusi, mis on kulukamad. Näiteks kurtidele mõeldud andurid on oluliselt kallimad. Liikumispuudega inimeste puhul on lahtise tule kasutamine kütmisel ikka väga küsitav. Näide
Kokkuvõttes, teadlikkusega saame koostöös ja järjepidevalt tegutsedes hakkama. Kuid hoonete ohutus ja tuleohutusnõuete täitmine ei sõltu ainult teadlikkusest. On inimesi, kes erinevatel põhjustel ei ole võimelised ise oma kodus ohutust tagama. Füüsilise keskkonna ohutus on esmatähtis – seda ei tee ära kohe, see on pikk sõit. Meeskonnana suudame rohkemat ja igaüks saab kohapeal luua oma meeskonna. Ohutus ei tohi olla vaid luksuskaup – ohutus peab saama iga inimese põhiõiguseks.
Mis on parim viis ohutuse tagamiseks?
Minu käest on tihti küsitud, kas päästjate kiirem reageerimine oleks lahendus? Mõtleme korraks. Kui päästjad välja sõidavad, siis on õnnetus juba juhtunud – kahju on juba sündinud. Küsimus on, kui kiiresti tulekahju avastatakse, kui kiiresti sellest teatada suudetakse, kui kiiresti kutse Häirekeskusest päästjatele edastatakse, kui kiiresti päästjad kohale jõuavad, kuidas päästjat infot saavad, kui kiiresti hoonesse pääseme ja selles viibivate inimesteni jõuame.
Muutujaid väga palju. Samal ajal tuli põleb ja levib. Tulekahju levib eluohtlikuks viie minutiga. Kahju on juba sündinud.
Väga palju Eestimaa inimesi elab jätkuvalt oma igapäevaelu suure tuleohuriskiga. Need on kodud, kus pole küsimus selles, kas juhtub, vaid millal juhtub. Me peame nägema kurvi taha. Me peame tegelema murega enne, kui õnnetus juhtub.
Iga päev põleb kaks kodu. Kaks pere kaotavad oma kodu. Mõelge hetkeks, mida see teile tähendab, kui te ise peaksite oma kodu kaotama. Need kodud jäävad alles ja inimesed terveks, kui me märkame, võtame midagi ette ning tegutseme meeskonnana.
Reageerimine õnnetustele jääb. Kuid meie võrgustik enne õnnetust peab olema nii tihe, et õnnetusi ei juhtu – teeme füüsilise keskkonna korda ja tagame majanduslikus raskustes olevatele peredele elementaarse ohutuse.
Jah, me oleme võtnud põhjamaade tasemele jõudmisega ambitsioonika eesmärgi. Kuid ületamatud on ainult need raskused, mida ette ei võeta.
Eestlased on varemgi olnud hulljulged ja võtnud esmapilgul ebareaalseid eesmärke. Meie iseseisvus, NATOga liitumine, e-riik - kõik need hullud ideed on tänaseks tehtud. Kui me ei jõua viie rikkama riigi hulka, siis on meil võimalus jõuda viie turvalisema riigi hulka. Koostöös. Meeskonnana. Meeskonda eristab suvalisest grupist usk ühisesse eesmärki ja vastastikune usaldus. Usaldus ei teki ühe kohtumisega, ega ka mitte kahega – usaldus tekib kohtumiste vahel ja seda tuleb pidevalt luua ning hoida.
Isiklikud vahetud kontaktid ja toetav suhtumine loovad usalduse ja meeskonnatunde. Kui me ise usume ja loome usaldust siis hakkavad suured asjad juhtuma.
Mina usun, et olles turvalisem riik, olemegi rikkamad. Koos meeskonnana tegutsedes on meil võimalik muutuda kümne aastaga turvaliseks Põhjamaaks.