Argo Rosin

FOTO: Erakogu

Käesolevat artiklit ajendasid kirjutama osalt nn Oki raport kui ka senised sõnavõtud meedias. Tuleb tunnistada, et raport on igas mõttes oma eesmärgid täitnud, sest samaväärset mitmetahulist diskussiooni haridussüsteemi üle pole pikalt peetud, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskonna prodekaan Argo Rosin.

Siiski tundub, et unustatakse paar olulist asja või aetakse mitmete raporti kritiseerijate poolt sisendid ja väljundid segamini. Esiteks tuleks küsida, kuidas saab ülikool teenida ühiskonda kõige paremini ja milliseks ülikool muutuma peaks?

Kõrgharidus, mis teenindab toodet, elab plaanimajanduses

On selge, et ülikool peab olema tellijat ehk klienti teenindav, mitte toote enda teenindaja. Siinkohal jäävad nende mõistete lahtiseletamisel paljud hätta. Teine, kuid veelgi olulisem küsimus on see, kes on ülikooli jaoks klient ja kes toode?

Meist enamik vastab, et üliõpilane on klient. Tegelikult on täna ülikooli astuv üliõpilane olemuselt tooraine, millest tuleb toode ehk tippspetsialist või tulevane tööandja alles vormida. Seega - mida edukam õppejõud/õpetaja, seda müüdum toode.

Haridussüsteem, mis on keskendunud tootele, mitte kliendile, sarnaneb plaanimajandusega selle kõige otsesemas mõttes. Kuhu plaanimajandus jõudis, teame me kõik.

Kes on siis klient, kes vajab toodet ehk tulevast spetsialisti või tööandjat tulevastele spetsialistidele? Kliendiks on tööandja, kelleks võib olla tulevikus üliõpilane ise, teised ettevõtjad, avalik sektor ja riigiametid. Kahjuks eksivad kliendi ja toote eristamise vastu nii teadlased ja õppejõud ise kui endised ja tänased rektorid, prorektorid ja nende poolt mõjutatud kõrged poliitikud, sh ministrid.

On oluline, et senisest rohkem räägiksid kõrghariduses kaasa tööandjad. Haridussüsteem, mis on keskendunud tootele, mitte kliendile, sarnaneb plaanimajandusega selle kõige otsesemas mõttes. Kuhu plaanimajandus jõudis, teame me kõik

Võib olla ei olegi kutseliitude ja ettevõtjatega koostöös toimuv (vähemalt baastasemel) õppekohtade reguleerimine halb mõte. Ilmselt lõppeks olukord, kus mõni eriala toodab spetsialiste vaid ülikoolidele endale, töötukassale või ümberõppekeskustele. Nimetage seda, kuidas tahate, aga see senine variant on maksumaksja raha raiskamine.

Toodangu kvaliteet ja kliendi tagasiside

Kahtlemata suudavad kvaliteetseimat toodangut anda need õppejõud ja ülikoolid, kes sõltumata riigist, teavad kõige paremini tööandjate vajadusi ja nõudeid, suudavad muutustega kaasas käia ning kasutavad parimaid tehnoloogiaid ja metoodikaid. Toote kvaliteedi indikaatoriks on kindlasti klientide ehk tööandjate nõudlus spetsialistide ehk toodete järele ja lõpetajate tulevane osakaal uute tööandjate hulgas.

Selleks, et kliendi vajadustega tootmisprotsessi (loe õpetamise) juures arvestada, tuleb neid kaasata toote väljatöötamisfaasis ja hindamisel. Samuti tuleb kasuks koolitaja enda kogemus ehk klientide suurem kaasamine tootmisprotsess eri etappides, olgu selleks kliendi loengud ülikoolis või väliõpe ettevõttes kohapeal.

Eestile olulistes valdkondades tegutsev ettevõtja ütleb täna liiga vaikselt ja liiga vähe sõna sekka nn traditsiooniliste inseneri- ja majanduserialade kujundamisel ja populariseerimisel.

Kindlasti on tugeva baasi (matemaatika, füüsika, keemia jne) ja laiapõhise erialase haridusega (elektroonika, elektrotehnika, tugevusõpetus, soojustehnika, mehaanika, informaatika jne) spetsialistid läbilöögivõimelisemad ja avarama silmaringiga, kui seda tänased nõrga baasi ja kitsa spetsialiseerumisega lõpetajad. Eestile olulistes valdkondades tegutsev ettevõtja ütleb täna liiga vaikselt ja liiga vähe sõna sekka nn traditsiooniliste inseneri- ja majanduserialade kujundamisel ja populariseerimisel.

Rahvusvahelistumine uuendab ülikoole

Tudengite vähene tung mõnele erialale ei tähenda, et seda valdkonda pole Eestis vaja õpetada, õpetamise tase on madal või tellijate nõudlus valdkonna spetsialistide järele olematu. On oluline vaadata nõudlust toote ehk lõpetaja järele. Vähepopulaarsete ja negatiivse kuvandiga erialade sulgemisega tuleb olla ettevaatlik.

Vähepopulaarsete ja negatiivse kuvandiga erialade sulgemisega tuleb olla ettevaatlik.

Kui riigi vajadus on 30 spetsialisti aastas ja iga-aastaseid sisseastujaid on sõltumata tehtavast reklaamist ja stipendiumitest vaid 5, siis ei ole soodsam kõik 30 spetsialisti igal aastal välismaalt sisse osta. Oluliselt odavam on hoopis see üliõpilane mujalt siia tuua. Sama taktikat kasutab enamik edukaid tööstusriike.

Sellega seonduvalt tõstatub sageli küsimus, kas Eestist lahkuvate välismaalaste õpetamine on kliendi ehk Eesti tööandja teenindamine või mitte.

Kindlasti on. Eesti kohaliku üliõpilase vaatevinklist vaadatuna annab rahvusvahelises seltskonnas õppimine palju parema võimaluse keeleoskust ja teiste kultuuride eripärade tundmist arendada. Lisaks aitab see kõrgharitud spetsialistidel luua juba kooliajal äriks vajalikke rahvusvahelisi kontakte. Olles õppimise ajast enam kui aasta veetnud välismaal, julgen väita, et vähemalt aastase välisõpingu tulemusel tekkib paljudel välisõpilastel väga tugev side riigi ja kooliga, kus ta õppis.

Meie ülikoolide ja riigi asi on hoolitseda selle eest, et välistudengid tuleksid oma tulevases elus heldimusega siia tagasi turistina, ärimehena või tippspetsialistina. Siinsetes ülikoolides õppivad välismaalased on Eesti saadikud ja Eesti ettevõtete ekspordi tulevased suurendajad, sõltumata sellest, kas jäädakse siia tööle või minnakse kodumaale tagasi.

Seega, ettevõtja ei peaks kartma Eesti ülikoolide rahvusvahelistel õppekavadel õppivaid üliõpilasi. Siiski tuleks õppeprotsessis pöörata oluliselt suuremat tähelepanu riigikeele õppele nii, nagu seda teevad kõikide edukate tööstusriikide kõrgkoolid.