Katrin Kivimaa: naiste rollid ja õigused kui riikliku propaganda osa

Katrin Kivimaa Foto: Peeter Langovits

Nõukogudeaegne soosüsteem seostub riiklikult koordineeritud soolise võrdõiguslikkuse mudeliga, mida sümboliseerib naistraktoristi või -kosmonaudi kuju. Väidetavalt olid naistele Nõukogude riigis kõik teed valla, naiskongress järgnes naiskongressile ja probleemid, mida feministid Lääne ühiskondades tõstatasid, nõukogude naisi ei puudutanud, kirjutab kunstiteadlane Katrin Kivimaa Feministeeriumis.

Tõepoolest, teise laine Lääne feministid (nt Julia Kristeva) märkisid 1960.–70. aastatel, et nii seadusandlikult, tööalaselt kui ka abordiõiguste koha pealt olid NSVLis elavatel suguõdedel eelised ja võimalused, mille eest Lääne naised pidid alles võitlema hakkama.

Samal ajal iseloomustasid nõukogude võrdõiguslikkusmudelit patriarhaalsete suhete lokkamine eraelus, naiste topeltkoormus ja meeste valitsev roll poliitilises elus. Nõukogude riigi algusaastatel mõjukas iseseisev feministlik liikumine oli selleks ajaks, kui Eestist NSVLi osa sai, ammu hävitatud. Naiste koht Nõukogude riigis sai olla määratud ainult riigi huvidega ja kompartei kontrolli all. Tegelik elu on õnneks alati mitmekihilisem ja keerukam, kui ideoloogiad seda ette näevad.

Ehk aitab allolev lühiülevaade paremini mõista seda kummalist olukorda, mis on kujundanud hilisnõukogude perioodil kasvanud ja sündinud Eesti naisi. Mida tähendab, kui feminismi kui sotsiaalpoliitilist liikumist ei mainitud isegi entsüklopeedia (ENE) ja ometi olid selle liikumise tulemusena muutunud Nõukogude Liidus elavate naiste elud?

Oktoobrirevolutsiooni järel

Sugudevahelise võrdõiguslikkuse idee ning sellelt lähtuv seadusandlus ja sotsiaalsed praktikad mängisid Nõukogude riigis algusest peale olulist rolli, kuna noor riik vajas naiste töökäsi sama palju kui nende reprodutseerimisvõimet. Kommunistide omaks võetud – kuigi mitte ilma võitluseta! – progressiivsed ideed ja seadusettepanekud oli enne revolutsiooni formuleerinud vene naisliikumine. Nt kaksikvõimu ajal olid tööliste ja talupoegade nõukogud algul naistele valimisõiguse andmise vastu, kuid nad muutsid meelt, kui Ajutine Valitsus kinnitas 1917. aasta kevadel naiste kohaliku ja sügisel üldise valimisõiguse. (Formaalselt võiks seda momenti pidada ka Eesti naistele valimisõiguse andmise ajaks.) Peale Oktoobrirevolutsiooni oli mitme erakordselt liberaalse seaduse taga – nt abordi legaliseerimine või vabaabielu võrdsustamine ametlikult registreeritud abieluga – vene naisliikumise radikaalsema osa nõudmised ja neid toetasid paljud intelligendid, kes osalesid võimuaparaadi töös 1920ndatel.

Seega toetus nõukogude naise ideaal vähemalt osalt varasema feministliku liikumise põhinõudmistele: tagada naistele valimisõigus, osalus ühiskonnaelus, haridus ja töö, mis võimaldaks neil vabaneda meeste eestkoste alt patriarhaalses perekonnas ja ühiskonnas. Aga millised printsiibid iseloomustasid spetsiifiliselt nõukogulikku soopoliitikat?

Nõukogude riigi olulisimaks eripäraks oli klassiprintsiibi ülimus igas valdkonnas. Seetõttu said nõukoguliku soopoliitika peamiseks adressaadiks töölis- ja talunaised samal ajal kui suur osa haritlas- ja keskklassi kuuluvatest naistest, kes olid olnud revolutsioonieelse nais- ja feministliku liikumise põhijõud, eemaldati järk-järgult poliitilisest ja ühiskondlikust elust. «Tagurlikke» ja vähese haridusega töölis- ja talunaisi hakati emantsipeerima ja harima ülevalt alla ehk siis käsu korras, riigi ja partei huve järgides. (Feministid olid seevastu nõudnud naistele valikuvabadust ja võimalusi neid valikuid teostada).

Teiseks nõukoguliku soopoliitika eripäraks, mis tulenes klassiprintsiibi ülimusest, oli naiste kui sotsiaalse grupi kollektiivsete erihuvide eiramine. Isegi tuntuim nõukogude naissoost poliitik (ja feminist) Aleksandra Kollontai olla korduvalt kinnitanud, et kommunistlikus ühiskonnas lakkab naisküsimust olemast, jäävad vaid töökollektiivi huvid. Samuti on tagantjärgi selge, et hoolimata naiste võrdõiguslikkuse rõhutamisest ametlikus retoorikas ning olulistest edusammudest naiste tööhõive ja hariduse alal, oli nõukoguliku ideaalse inimtüübi konstrueerimisel eeskujuks meessoost kodanik.

Stalini-aegne soopoliitika

Neile põhimõtetele rajanesid Stalini-aegse soopoliitika kaks vastandlikku suundumust. Ühelt poolt soodustas naiste massiline kaasamine tööprotsessi ja ühiskondlikku tegevusse nende rollide muutumist ja ühiskondlike hoiakute teisenemist. Kuid erasfääris jäid kehtima patriarhaalsed hoiakuid ja konservatiivsed soorollid. Paternalistlik riik tugevdas 1930. aastatel kontrolli pereelu ja reprodutseerimise üle: abort keelustati, lahutus polnud soovitav, tugevnes patriarhaalse perekonna ja vanemliku autoriteedi idealiseerimine. Meedia võis küll propageerida nii naisi-töökangelasi kui ka kõrgharidusega naisprofessionaale, kes tegutsesid seni eksklusiivselt meeste pärusmaaks peetud aladel (nt kutselised sõjaväelased), kuid ainult niivõrd, kuivõrd riigi huvid seda dikteerisid.

1930. aastatel suleti riigiaparaadis tegutsenud nn naiste osakonnad, mille tegevus väljus tihti partei seatud raamidest ja mille töös osalesid ka revolutsioonieelse naisliikumise tegelased. Iseseisvad naisorganisatsioonid kuulutati arengu pidurdajateks ning diskussioonid naisliikumise, feminismi, naiste õiguste ja huvide teemal kadusid nii poliitilisest diskursusest kui sotsiaal- ja humanitaarteadustest. 1936. aasta konstitutsioon sätestas ametlikult naistele võrdsed õigused majandus-, riigi-, kultuuri-, ühiskondliku ja poliitilise elu kõigis sfäärides ning sellega oli naisküsimus Nõukogude Liidus väidetavalt lahendatud. Naiste rollid ja õigused ei olnud enam ühiskondliku diskussiooni objekt, vaid riikliku propaganda osa.

Nõukogude soosüsteem jõuab Eestisse

Eestisse jõudis nõukogude võrdõiguslikkus eelkirjeldatud kujul riiklikult koordineeritud poliitika ja propagandadiskursusena. Viimast sümboliseeris kõige paremini heroilise nõukogude naise kuju, mida edastasid sotsialistliku töö kangelaste ja eesrindlike töötajate portreed ja kujutised plakatitel, ajalehtedes, filmilinal jm. 1940. lõpu ja 1950. esimese poole fotožurnalistikas ja filmikroonikates keskenduti naiste osalusele sotsialistliku töö võistluses: enamasti esitleti eesrindlikke töötajaid ja brigaade kergetööstuse ja põllumajanduse vallas, kus naised traditsiooniliselt töötasid, kuid naiste võrdõiguslikkust Nõukogude Eestis tähistasid ka kroonikalõigud ja fotoreportaažid meie esimesest naistraktoristide brigaadist. Tööstuses ja põllumajanduses tegutsevate töökangelaste kõrval portreteeriti ka kultuuritegelasi, haritlasi ja sportlasi (nt luuletaja Debora Vaarandi kui esimene «Sirbi ja Vasara» peatoimetaja, helilooja Lydia Auster jt 1947. aasta kroonikafilmis). Naiste võimalusi osaleda poliitikas pidid demonstreerima töökangelastest valimiskandidaadid ja naiste kongressid.

Stalinlikus soopoliitikas rõhutati naiste tööpanuse ja ühiskondliku aktivismi kõrval, et nõukogude naise kohuseks on olla hea ema ja abikaasa. Naiste reproduktiivsele rollile oli Nõukogude riigis antud ühiskondlik ja tööalane mõõde: emadusest sai kangelaslik «naiste töö» – panus sotsialistliku ühiskonna hüvanguks. Paljulapselisi emasid autasustati aunimetuste ja ordenitega ning kroonikates esitati neid samasuguste kangelastena nagu eesrindlikke töötajaidki. Sellele, et sünnitamine ja emadus olid politiseeritud, viitasid nii partei direktiivid kui ka propagandistlikud loosungid selle kohta, kuivõrd hästi hoolitseb Nõukogude riik emade ja laste eest.

Kuigi visuaalpropaganda pööras vastavalt nõukogude klassiideoloogiale rohkem tähelepanu naistele tööstuses ja mehhaniseeritud põllumajanduses, ei jäänud tähelepanuta naiste roll tulevaste kodanike kasvatamisel ning hariduses. 1950. aastatel saab alguse naistudengite arvu kiire kasv kõrgkoolides, millele teiste tegurite kõrval aitas kaasa tasuta kõrghariduse sisseviimine. Naiste tööhõive suurenedes sai põhi- ja keskastme haridusest nn naiste valdkond, mis oli sarnaselt mitmetele teistele feminiseerunud aladele madalamalt tasustatud. Samal ajal avaldas naiste haridus- ja tööalane emantsipatsioon mõju naiste eneseteadvuse parandamisele, mistõttu nõukogudeaegseid haridus- ja tööalaseid võimalusi ei tohiks 20. sajandi Eesti naise identiteedi kujunemisel eirata.

Naised ja moderniseerumine ENSVs

1960. aastate sula ja ühiskonna moderniseerimine tõi endaga kaasa suurema vabaduse eraelu ja individuaalse identiteedi kujundamise vallas. Seda aega iseloomustab töötava nõukogude naise kuvandi n-ö läänestumine. Töölisnaise kõrvale ilmusid teistsugused naisekuvandid naiste- ja moeajakirjades, filmides, tänaval, reklaamis. Hoolimata pidevast defitsiidist võis eesti nõukogude naine juba täitsa moekas ja šikk välja näha, mis paljude tollaste naiste jaoks tähendas (varasemat konteksti arvestades) vabadust ja individuaalse identiteedi väljendamist.

Kõrvuti majandusliku heaoluga paranesid ka naiste jaoks olulised sotsiaalsed garantiid. Alates 1968. aastast pikenes emaduspuhkuse aeg lapse 1-aastaseks saamiseni, riiklik lastehoiusüsteem hakkas 1960. aastatel kiiresti arenema. Hoolimata sellest, et seks ja intiimelu olid suhteliselt konservatiivses ühiskonnas tabu, toimusid järk-järgult muudatused siingi. Näiteks ajakirjas Nõukogude Naine hakkasid ilmuma rasedate kleidimoed, tuues naiste jaoks olulise teema avalikku sfääri. Uuesti hakati arutlema feministlike teemade ümber (f-sõna nimetamata). Räägiti vajadusest ümber vaadata peresisene rollijaotus, et vastata kahe töötava vanemaga ja kaasaegse perekonnamudeli nõuetele. Püüti õigustada ja analüüsida nooremate põlvkondade naiste välimuse, käitumisviiside ja eluhoiakute muutumist, sh õigust omale korduvalt elukaaslast valida. Reet Kasesalu dokumentaalfilm «Naine täna» (1978) või 1981. aastal ilmunud kogumik “Naine Nõukogude Eestis” räägivad kohustusliku propaganda kõrval nõukogude eesti naisi puudutanud tegelikest probleemidest, nagu kodutööde jaotus või tänapäevalgi oluline töö- ja pereelu ühitamine.

Kuid nende kitsaskohtade puudutamine populaarteaduslikes või propagandistlik-informatiivsetel eesmärkidel koostatud ülevaadetes ei toonud kaasa kiireid muutusi reaalses elus. Võib öelda, et kuni nõukogude aja lõpuni struktureerisid naiste ühiskondlikku olemist ja isiklikku elu kõige enam topeltkoormus – kohustuslik emantsipatsioon töö vallas ja «vabatahtlik» patriarhaat pereelus ja koduses majapidamises. Paljudes ametites, kus tavaliselt töötasid naised – nt õpetajad, meditsiiniõed, madalama astme ametnikud, oli palk tunduvalt väiksem kui traditsioonilistel meeste aladel ning praegune palgalõhe ja tööturu soolise segregatsiooni juured ulatuvad sellesse aega.

1980. aastate lõpuks oli enamik nõukogude naisi – nii Eestis kui teistes NSV Liidu osades – sellest topeltkoormusest lihtsalt väsinud. Uue rahvusliku ärkamisaja ja laulva revolutsiooniga pöörati algselt selg kõigele, mida peeti nõukogude ajaga seostuvaks. Eitav suhtumine sai osaks mitte ainult nõukogude naise fenomenile, vaid soolise võrdõiguslikkuse küsimusele tervikuna.

Selle negatiivse fooniga seisid silmitsi uue Eesti feministid, kes asusid 1990. aastatel Lääne kaudu feminismi ajalugu, ideestikku ja põhinõudmisi Eesti avalikkusele esitama.

---

Katrin Kivimaa on kunstiteadlane ja Eesti Kunstiakadeemia professor. Tema peamised uurimisvaldkonnnad on kaasaegne ja feministlik kunst, kujutavkunsti sotsiaalsed ja poliitilised kontekstid ning naiste kujutamine visuaalkultuuris.

Toimetanud Aet Kuusik

Artikkel avaldus esimest korda 29.10.2015 Feministeeriumis.

Kasutatud kirjandus

Aavastik, Anneli 2004. Naise rollid ajakirjas Eesti Naine aastatel 1945-1951 [Teesid]– Noorteadlaste konverentsi “Etnoloogia hääled 6” teesid [Võrguteavik. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2004].http://www.erm.ee/?node=519 (kasutatud 20. jaanuar 2010).

Attwood, Lynne 1990. The New Soviet Man and Woman: Sex-Role Socialization in the USSR. Basingstoke: Macmillan.

Jukina, Irina 2007. Russkii feminizm kak võzov sovremennosti. Sankt-Peterburg: Aleteia.

Kivimaa, Katrin 2009. Rahvuslik ja modernne naisekuju eesti kunstis 1850-2000. Humanitaarteaduslike monograafiate sari Heuremata 2. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kurvinen, Heidi 2008. Perestroika ja soorollid ajakirjas Nõukogude Naine. – Sirp 04. aprill.

Lauristin, Marju 2004. Lives and Ideologies: A Sociologist’s View on the Life Stories of Two Female Tractor-Drivers. – She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Edited by Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 178–202.

Mertelsmann, Olaf 2006. Miks kasvas naiste osakaal tudengite seas stalinismi ajal nii kiiresti? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXV. Tartu: Tartu Ülikool, 2006, lk 23–33.

Mikkor, Marika 2000. Sünnikombestikust linnas ja maal. – Akadeemia, nr 4, lk 806–847; nr 5, lk 1017–1044.

Pilvre, Barbi 1999. “Tugev Eesti naine” lakub võrdõiguslikkuse haavu. – Estonica: Esseistlik teabekogu Eestist. http://www.estonica.org/est/teema.html?kateg=6 (kasutatud 19. jaanuar 2010).

Reinvelt, Riina 2004. Elmine’s Life and Story: the Truth, Soviet Propaganda and Reflections Afterwards. – She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Edited by Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 166–177.

Naine Nõukogude Eestis. Tallinn: Perioodika, 1981.