Naised Peipsi Koostöö Keskuse koolitusel.

FOTO: Margit Säre

Millistes oludes elavad Afganistani piiri äärsed tadžikid ja kuidas eestlased neid toetada saavad, kirjutab Pamiiri mägedes Mägi-Badahšani provintsis projekte läbi viiva Peipsi Koostöö Keskuse projektijuht Margit Säre.

Piirkonnas, kus Peipsi Koostöö Keskus tegutseb, asub muide ka üks Eestiga otseselt seotud paik. Pamiiridest Tanõmasi ahelikust leiab mäetipu, mis kannab nime Tartu ülikool 350. 6258 meetri kõrgune tipp sai nime Tartu Ülikooli 350. aastapäeva auks 1982. aastal, kui selle vallutasid Eesti alpinistid suure sünnipäeva tähistamiseks korraldatud ekspeditsioonil.

Pamiirides asuv Mägi-Badahšani provints moodustab umbes 45 protsenti riigi territooriumist, kuid seal elab ainult 3 protsenti elanikkonnast. See on ka ülejäänud riigist suhteliselt isoleeritud – põhjuseks peamiselt talvel-kevadel läbimatud mägiteed. Kuigi Tadžikistan oli ka nõukogude ajal üks vaesemaid liiduvabariike, oli toona piirkonnas siiski mõningal määral tööstust. Praegu on nii infrastruktuur, tööstus kui kogu majandus seal väga kehvas seisus.

Oluline piirisuhe Afganistaniga

Pandži jõgi Tadžikistani ja Afganistani piiril. Foto:

FOTO: Margit Säre

Projekti arendustegevused leiavad aset Isakshimi rajoonis, kohe üle Pandži jõe paistab seal Afganistan. Tadžikistanil on Afganistaniga 1344 kilomeetrine piir, idapool on naabriks Hiina, põhjas Kõrgõzstan ja läänes Usbekistan.

Kohalike poolt sügavalt austatud Aga Khan IV - Suurbritannias resideeruv ismailiitide vaimne juht - ja tema fond on ehitanud mitmeid sildu üle piirijõe Pandži, fondi toel on avatud ka Afganistani-Tadžikistani ühisturge, mis kogunevad jõe keskel saarekestel või sildadel. Kahjuks on aga enamus neist praegu julgeoleku kaalutlustel suletud.

Mõnel pool võib näha ka üle piirijõe rajatud veetorusid, suurem osa neist praegu kahjuks enam ei tööta, ent nende abil on näiteks mitmed veepuuduses Afgaani külad veerohketest Tadžikistani piirkondadest abi saanud.

Isakshimis on äärmiselt omapärane kultuuripärand, mis sai nõukogude ajal kahjuks tõsise hoobi. Näiteks tõdesime külas käies, et kuigi inimestel on palju lambaid, siis üldjuhul villa ei töödelda, see visatakse lihtsalt minema, ja värvikireva mustriga sokke-kindaid kootakse sünteetilisest hiina lõngast. Ei tunta ka looduslikke värvimismeetodeid.

Tadžiki naised oma käsitööd pakkumas. Foto:

FOTO: Margit Säre

Piirkonnas hakkab tasapisi arenema ökoturism, kuigi enamus majutuskohti on väga algelised – tualett on õues, veevarustus puudub. Samuti puuduvad kas või kvaliteetsed (loe: minimaalseidki hügieeninõudeid järgivad) toidukohad; meenete, kohalikust toormest toiduainete müük.

Kodust ära - Venemaale tööle

Kogu Tadžikistani majandust tabas rängalt Nõukogude Liidu lagunemine ning Tadžikistani kodusõda (1992-1997). ÜRO inimarenguindeksis on Tadžikistan madalimal kohal endistest liiduvabariikidest – kuuludes 187 riigi arvestuses 133. kohale. Erinevate uuringute andmetel elab ligi 50 protsenti riigi elanikest allpool vaesuspiiri. See kõik on toonud kaasa massilise tööjõu väljavoolu, umbes 90 protsenti neist mujal töö otsijaist suundub Venemaale. Väidetavalt moodustab 40 protsenti SKTst tadžiki migranttööliste poolt koju saadetud raha.

Ligi 90 protsenti kõigist väljarändajatest on mehed, mis on jätnud naised ja lapsed väga haavatavasse ning majanduslikult ja sotsiaalselt ebakindlasse seisu. Sage on ka olukord, kus Venemaal töötav mees leiab sealt uue naise ja Tadžikistanis elavad naine ja lapsed jäävad ilma toetuseta äärmisesse vaesusesse. Teisest küljest on meeste massiline lahkumine aga ka toetanud naiste iseseisvumist selles moslemiriigis.

Naised Peipsi Koostöö Keskuse koolitusel, kus osales siiski ka mõni mees. Foto:

FOTO: Margit Säre

Peipsi Koostöö Keskuse käimasolev projekt toetabki väikeettevõtlust eelkõige naiste hulgas. Välisministeeriumi toetusel toimub Tadžikistani Mägi-Badahšani Autonoomses Provintsis (GBAO) juba teine naisettevõtlusele ja regionaalarengule keskenduv projekt, kus põhitegevuteks on ravimtaimede ja käsitöötoodete arendamine ja turustamine.

Meie üheks eesmärgiks on taaselustada vanu traditsioone ja oskusi – korraldatakse koolitusi, kus õpitakse muuhulgas taimedega värvimist ja kohaliku savi kasutamist keraamika valmistamiseks. Plaanis on osta neile ka villa töötlemise vahendeid, tikkimismasin jm. Samuti arutame kohalike ettevõtjate ja külavanematega taastuvate loodusressursside kasutuselevõtu võimalusi näiteks majutusasutustes. Päikese- ja tuuleenergiat seal praegu praktiliselt ei kasutata, ehkki võimalusi oleks.

Mägi-Badahšani arengu võtmeks võikski olla turism ning siin oleks väga suureks tõmbenumbriks piiriülene turism Afganistaniga. Piirijõel Pandžil saaks korraldada süstamatku, mõlemal pool piiri saab tegeleda mägironimise ja matkamisega.

Afganistani naabrina on Tadžikistan nii NATOle kui ka Euroopa Liidule oluline julgeolekualane partner. Tadžikistan ei ole küll olnud kuigi populaarne arengukoostööprojektide sihtkoht nii Eesti kui ka teiste ELi riikide hulgas. Siiski on äärmiselt oluline teha rahvusvahelist koostööd, aidata seda ühiskonda demokraatlikumaks ja avatumaks muutumisel, mis omakorda toetab regionaal- ja majandusarengut ning vähendab sealsete elanike radikaliseerumist.

Eestil välisesindus Tadžikistani puudub, samuti on majanduskoostöö peaaegu olematu - praegu on Tadžikistan Eestile umbes 100. kaubanduspartner, ehkki Tadžikistani sisenõudluse kasvu arvestades võiks potentsiaali olla nii transpordi, IT, e-teenuste jm valdkonnas.


Tuleval nädalal (5-9 nov) viibivad Peipsi Koostöö Keskuse  kutsel Eestis Tadžikistani käsitöötootjad Pamiiri Mägi-Badahšani piirkonnast, kes külastavad Mardilaata, viivad seal läbi oma töötoa ning osalevad koolitustel.