/nginx/o/2015/10/20/4614453t1h7f61.jpg)
Arvan, et üks meede alkoholi liigtarbimise ohjeldamiseks oleks asjadest rääkimine nende õigete nimedega. Kui statistikud oma kantseliidis väljendavad, et iga eestlane tarbib aastas 12 liitrit absoluutalkoholi (no kes küll piiritust joob?), siis selline juriidiline terminoloogia meid eriti ei loksuta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Hoogustunud on diskussioon selle üle, kas televiisoris näidatav viinapudel peab olema värviline või mustvalge. Keemiatunnist on teada, et etüülalkohol on läbipaistev vedelik ja selle vesilahus samuti ehk viin on mustvalge. Järelikult käib jutt viinapudeli siltidest. Tõsi, mitmesuguste kemikaalidega saab alkoholile anda erinevaid värvitoone.
Mustvalge viinakuradi küüsis
Kaldun arvama, et mustvalge alkoholi reklaam ei täida oma eesmärki, kuna konjaki reklaamimisel paistab see viinana ja kvaliteetse Prantsuse cognac’i asemel hakataks maitsma hoopiski mustvalget viina. Lisaks, joodikud reklaami nagunii ei vaata ja kui vaatavadki, siis on neil silmanägemine selline, mis ei tee värvidele vahet nii ehk naa. Kainematele hakkaksid aga reklaamitootjad jagama värvilisi kilesid, mis pannakse teleka ekraani ette, et pilt näiks värvilisena (neid kasutati eelmisel sajandil, kui ei olnud värvitelereid).
Alkoholitootjad on oma toodangu kasvunumbrite lugemisega nii hõivatud, et ei paindu teistpidi loogikaga opereerima.
Kuid tervikuna on valitsuse suund kainema ühiskonna poole igati tervitatav, alkoholi liigtarbimise probleem on igal juhul mustvalge. Oligi aeg, kui mitte hilja.
Kahjuks peab nentima, et alkoholitootjad on sotsiaalministeeriumi sõnumist valesti aru saanud. Kui Remedia juht härra Feldman taob rusikaga rindu ja deklareerib uhkusega, et «tapjajookide» pealt makstakse aastas riigile makse pool miljardit, siis minister Ossinovski sõnum on, et seda raha riik tegelikult ei tahaks. Teisisõnu – kui alkoholi tarbitaks vähem, oleksid tervisekahjustuste ravikulud väiksemad ja eelarve oleks ikkagi tasakaalus, hoolimata aktsiisimaksude vähenemisest. Boonusena oleksid nii viinatootjad kui ka viinajoojad tervemad.
Alkoholitootjad on oma toodangu kasvunumbrite lugemisega nii hõivatud, et ei paindu teistpidi loogikaga opereerima. Ja kui nüüd õlle-viina vabrikandid küsivad, mida teha tootmise vähendamisest vabaneva tööjõuga, siis ka siin on lahendused käega katsuda.
Näiteks lisaks sellele, et anda uhketele spordikompleksidele joovastavate jookide tootjaile viitavaid nimesid, nagu Saku Suurhall ja A. Le Coq Arena, võiks neil areenidel arendada tõelisi terviseüritusi, mille eest kained inimesed oleksid nõus maksma. Niigi on kõigi Eesti linnade põhitänavad hõivatud Saku ja A. Le Coqi nimeliste telklaagrite poolt, malelaua korras paigad sõbralikult omavahel jagatud (vaheküsimus tarbijakaitsele: mis te arvate, miks ei saa ühest joogikohast mõlema õlletehase toodangut?). Jah, neis varjualustes saab ka limonaadi ja mõnes isegi süüa, kuid kuvand on neil kui õllevabrikutel.
Mida reklaamida?
Teine ettevõtlusgrupp, kelle varbaile astuti, on reklaamimeistrid. Reklaam on mõeldud kainele inimesele ja kui on tegu alkoholireklaamiga, siis selle mõju peaks olema selline, et vaataja ei tahaks enam kaine olla. Vastasel juhul poleks ju mõtet alkoholi reklaamidagi.
Mäletate, veel hiljaaegu nörritati telekas saarlasi, kus hallutsinatsioonide uimas «Saaremaa viina» nautijad lohistasid kaluripaati kuival maal mööda liivaluiteid – no küll on ikka lollid, vaevalt suutsid mõmiseda: «vötame mönuga!»
/nginx/o/2015/09/01/4439857t1h3bdb.jpg)
Reklaamitegijaile võib ju tunduda, et alkoholireklaami puhul on tegemist kinokunstiga, kuid selle tellija ainus mõte on propageerida eluviisi, kus on kindel koht tema alkohoolsel toodangul.
Kui reklaamiguru Olav Osolin kuulutas, et värsket sotsiaalministeeriumi seaduseelnõu ei tehtud kaine peaga, siis kutsun teda üles täiesti kaine peaga välja nuputama üks haarav reklaam, mis propageeriks alkoholivaba eluviisi. Nüüd küsiks Osolin, kellele reklaamitootmise arve esitada? Sotsiaalministeeriumile muidugi! Olen surmkindel, et minister Ossinovski maksaks selle kinni. Ja kui rahandusminister küsib, milliselt realt Osolin oma raha kätte saab, siis – joomarlusest tekkinud tervisekahjustuste ravi realt, kuna seal peaks hakkama kulutuste vähenemise tõttu raha üle jääma.
Pakun välja asendada alkoholireklaam tervislikke eluviise kajastava reklaamiga, kus tiitrina jookseb teade: reklaami tellija on alkoholitootja see ja see. Hundid joonud, lambad terved!
Peab nentima, et viimasel ettepanekul on üks nõrk külg – reklaamitrikitajad on riukalikult nutikad, et neist läbi närida. Näide elust enesest – aastatagune A. Le Coqi lammastele mõeldud tootekampaania (Blue sheep), kui limonaadiriiuleid hõivasid alkoholijookide nimedega pudelid Ginger Ale (Inglise tüüpi ingveriõlu) ja More Hito (õieti hääldades mohiito, Jamaica rummi ja sidrunimahla kokteil). Huvitav on märkida, et nende limonaadidega ühel ajal tuli turule sarnases pudelis ka tõeline õlu Extra Ginger. Nii et sujuv üleminek laste jookidelt alkoholile oli meisterlikult korraldatud.
Ootan hirmuga, mil mu alaealine laps tuleb koju limonaadipudeliga Laste Viin. Või jõuab enne turule E-viin, noh, väikestes kapslites ja mitte nii tervist kahjustavad kui päris viin.
Kasutame õigeid nimesid
Alkoholist läbiimbunud ühiskonna mentaliteet ei muutu enne, kui Eesti parima toiduaine konkursi korraldajad hakkavad aru saama, et õlu, liköör ja viin ei ole toiduained. Statistikaametis võivad need ju samal real kirjas olla, kuid kas alkohol on meie igapäevane leib?
Näide jällegi elust enesest: «Parim toiduaine 2006» – Saku Kuld (kes ei tea – see on õlu)! Järgnevatel aastatel omistatud parima toiduaine tiitlid Viru Valgele ja Vanale Tallinnale olid välja jagatud vähemalt märkusega «alkohoolsete jookide kategoorias». Uskumatu. Küsige Sirje Potisepalt Toiduliidust, kes ei usu.
Arvan, et üks meede alkoholi liigtarbimise ohjeldamiseks oleks asjadest rääkimine nende õigete nimedega. Kui statistikud oma kantseliidis väljendavad, et iga eestlane tarbib aastas 12 liitrit absoluutalkoholi (no kes küll piiritust joob?), siis selline juriidiline terminoloogia meid eriti ei loksuta.
Kui aga julged tänaval esimeselt vastutulijalt küsida: «Miks sa keskmise eestlasena jood aastas 57 pudelit valget viina, kas oled joodik või?», siis on kindel, et saad vähemalt vastu vahtimist, kuigi küsijal on statistiliselt tuline õigus. Proovige järele – kindlasti toimib!
P. S. Kahjuks alkoholitootjate hammaste vahele jäänud minister Ossinovski astus samasse Facebooki ämbrisse, kuhu minister Ligi kord astus ja just nimelt Ossinovski pärast. Soovitaksin vabariigi valitsusel tõsiselt kaaluda, milliseid kommunikatsioonivahendeid riigi asjade ajamisel kasutada. Ekspert Raul Rebane – tule ometi appi!
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)