Holograaf – Mari Saadi hõõguv eetos

Mari Saat Foto: Jaanus Lensment

Kolmkümmend aastat tagasi ajakirjas Mana Mari Saadi proosast kirjutanud väliseesti kirjanik ja kriitik Ivar Grünthal on pannud oma käsitluse pealkirjaks «Mari Saadi hõõguv proosa». Arvustust saab taas lugeda Mall Jõe koostatud ja «Eesti mõtteloo» sarjas avaldatud Grünthali artiklikogumikus «Müütide maagia» (2001).

Saat on seal õigusega esindatud «Otsingute ja uuendajate» rubriigis, tema kõrval veel Karl Ristikivi, Enn Vetemaa, Mati Unt, Ene Mihkelson, Ülo Mattheus jmt. Grünthal loeb Saati võrdluses mitme maailmakirjanikuga, mis näitab, et miljoni kõnelejaga piirduvas keeleski ilmub teoseid, mis ei jää alla suurte keelte kirjanikele. Grünthal ei ava küll otsesõnu, mis see siis on, mis Saadi proosas hõõgub. Metafoor paistab viitavat aimamatusele (pealtnäha kustunud süte sügavuses puhkeb neid liigutades hõõg), varjatud ja väljapääsu otsivale kirele või olmelisuse pealispinna all küdevate inimsuhete keerulisusele. Täheldatakse ka maagilise realismi taotlust. Tabavalt iseloomustatakse kirjaniku vaatepunkti. «Laanepüüs» (1980) seiravat Saat peategelast «pehme läätse läbi». Seda, Saadi inimkujutuse pehmet läätse kohtame teisalgi. Tegelaste üks või teine omadus ei koondu või haju kõvale läätsele omaselt, vaid avaneb ambivalentselt. Unenäolisus, mida Saat sageli kasutab tegelaste (enese)peegelduses, esindab samuti pehmet läätse.

Ligi kakskümmend aastat tagasi, Mari Saadi esimese juubeli aegu, kirjutas pikema käsitluse Maari Saadi proosast kirjandusteadlane Janika Kronberg («Ja liha saab sõnaks», Looming 1997, nr 9). «Eetika on üks olulisemaid märksõnu Saadi loomingu lahtimõtestamisel,» sedastab Kronberg, osutades seejuures karile, mida «eetika» mõiste lihtsustamine võib enesega tuua: lahterdamisele heaks ja halvaks. Saadi novellid ja romaanid aga just seesugusele lahterdamisele ei allu. «Saadi tegelased elutsevad justkui tühjas ruumis kuskil kahe maailma vahepeal, oskamata või suutmata õieti valida kumbagi või siis adudes õigeteks valikuteks lootusetut hilinemist,» nendib kriitik, resümeerides Saadi proosat kui inimolemise vastuokslikkusest sugenevate  pingete ja ängistuse kujutust, mille n-ö kaadritaguseks hääleks, à la «jutt on see kooruke, õpetus iva», on püüdlus harmoonia ning loomulikkuse poole.