Holograaf – Mari Saadi hõõguv eetos

Mari Saat Foto: Jaanus Lensment

Kolmkümmend aastat tagasi ajakirjas Mana Mari Saadi proosast kirjutanud väliseesti kirjanik ja kriitik Ivar Grünthal on pannud oma käsitluse pealkirjaks «Mari Saadi hõõguv proosa». Arvustust saab taas lugeda Mall Jõe koostatud ja «Eesti mõtteloo» sarjas avaldatud Grünthali artiklikogumikus «Müütide maagia» (2001).

Saat on seal õigusega esindatud «Otsingute ja uuendajate» rubriigis, tema kõrval veel Karl Ristikivi, Enn Vetemaa, Mati Unt, Ene Mihkelson, Ülo Mattheus jmt. Grünthal loeb Saati võrdluses mitme maailmakirjanikuga, mis näitab, et miljoni kõnelejaga piirduvas keeleski ilmub teoseid, mis ei jää alla suurte keelte kirjanikele. Grünthal ei ava küll otsesõnu, mis see siis on, mis Saadi proosas hõõgub. Metafoor paistab viitavat aimamatusele (pealtnäha kustunud süte sügavuses puhkeb neid liigutades hõõg), varjatud ja väljapääsu otsivale kirele või olmelisuse pealispinna all küdevate inimsuhete keerulisusele. Täheldatakse ka maagilise realismi taotlust. Tabavalt iseloomustatakse kirjaniku vaatepunkti. «Laanepüüs» (1980) seiravat Saat peategelast «pehme läätse läbi». Seda, Saadi inimkujutuse pehmet läätse kohtame teisalgi. Tegelaste üks või teine omadus ei koondu või haju kõvale läätsele omaselt, vaid avaneb ambivalentselt. Unenäolisus, mida Saat sageli kasutab tegelaste (enese)peegelduses, esindab samuti pehmet läätse.

Ligi kakskümmend aastat tagasi, Mari Saadi esimese juubeli aegu, kirjutas pikema käsitluse Maari Saadi proosast kirjandusteadlane Janika Kronberg («Ja liha saab sõnaks», Looming 1997, nr 9). «Eetika on üks olulisemaid märksõnu Saadi loomingu lahtimõtestamisel,» sedastab Kronberg, osutades seejuures karile, mida «eetika» mõiste lihtsustamine võib enesega tuua: lahterdamisele heaks ja halvaks. Saadi novellid ja romaanid aga just seesugusele lahterdamisele ei allu. «Saadi tegelased elutsevad justkui tühjas ruumis kuskil kahe maailma vahepeal, oskamata või suutmata õieti valida kumbagi või siis adudes õigeteks valikuteks lootusetut hilinemist,» nendib kriitik, resümeerides Saadi proosat kui inimolemise vastuokslikkusest sugenevate  pingete ja ängistuse kujutust, mille n-ö kaadritaguseks hääleks, à la «jutt on see kooruke, õpetus iva», on püüdlus harmoonia ning loomulikkuse poole.

Miks neid aastatekümnetetaguseid Saadi-käsitlusi siin tsiteerida? Põhjust on andnud möödunud aastal kogutud novellide «Oakesed kaunas»  (Tuum, 2014) ja tänavu mälestusteraamatu «Matused ja laulupeod» (Petrone Print, 2015) ilmumine.

Saadi proosa ülelugemine on kinnitanud esmailmumisaegset muljet, mis ühtib kirjandusteadlase Epp Annuse  antud hinnanguga novelli «Elsa Hermann» jutustamisviisi analüüsis («Narratiivi staatilisest dünaamikast», Keel ja Kirjandus 1997, nr 6): «tegemist on täiuslikult avatud novelliga, kui toetuda Umberto Eco avatud kunstiteose mõistele». Kõik Saadi koondatud novellid on ajaproovile vastu pidanud.

Olgu lugejale teada, et Mari Saadi mahult suhteliselt napist loomingust on mitu teost pärjatud auhindadega. Tema kohta kehtib Caesari öeldu: tulin, nägin, võitsin. Esikraamat «Katastroof» (LR, 1973) sai Tuglase novelliauhinna, teist korda pälvis Saat sama tunnustuse  «Elsa Hermanni» (1985) eest. Romaani «Laanepüü» (1980) tõlget vene keelde hinnati Moskvas Gorki-nimelise preemiaga. Tammsaare-nimeline auhind anti talle lühiromaani «Õun valguses ja varjus» (1985) eest. Lastejuttude kogu «Mina ise» (1988) sai järgneval aastal Juhan Smuuli nimelise  (tänapäeva mõistes riigi) kirjanduspreemia. 1992. aastal tunnustas Eesti Kirjanike Liit oma auhinnaga romaani «Võlu ja vaim» (1990). Saat oleks nagu kuningas Midas: kõike, mida ta sauaga (resp sulega) puutub, muutub kullaks. Ainult et muinastegelasest eristab Saati rikkaks saamise ambitsiooni puudumine, ehkki ühelt kirjanikult oli ta kusagilt lugenud, et toda olevat ajendanud kirjutama rahahimu või -häda.

Kirjanikuks saada on Saat küll tahtnud juba lapsest peale, nagu võime lugeda 1981. aastal Mall Jõele antud usutlusest (Mall Jõgi, «Kõnelesid», taastrükk, Tänapäev, 2007). Saat ei osanud siis veel ei lugeda ega kirjutada, ent ometi teadis, «et suurest peast saab minust kirjanik». Aga ükskord oli Aadu Hint Mari Saadi emale vastu tulnud, küsinud elu üle järele ja kurtnud siis, et Saadi lapsed õppivat kõik korralikult ametit, aga tema omad minevat vägisi kirjanikuks kätte. Ja siis olevat Mari Saat mõelnud: «Hoidku jumal minust kirjanikku saamast!» Eneseväljendustung ajendas ometi kirjanikuks valmistuma, ehkki ameti omandas ta hoopis Tallinna Polütehnilises Instituudis (praeguses TTÜs). Mari Saadist sai majandusteadlane ja ta on seda siiani, õpetades ärikorralduse instituudi emeriitdotsendina ärieetikat ning juhendades doktoriväitekirju.  «Rauakool» on kinkinud eesti kirjandusele teisigi väljapaistvaid kirjanikuisiksusi: keemiainsenerid Enn Vetemaa ja Vladimir Beekman, mäeinsener Arvo Valton, ökonomist Jaak Jõerüüt, kui nimetada esmalt pähe tulnuid. Kuid Saadile omast jätkuvalt kahe isanda teenimist ei tea ma nimetada.

Aga jah, see eetika, mida Saat õpetlasena on uurinud ning mida Kronberg on pidanud Saadi proosa võtmemõisteks, ilmneb kirjaniku loomingus eksistentsiaalse probleemina. Seepärast laenasin oma Saadi-loo pealkirjaks Grünthalilt ka «hõõgumise». See hakkab hõõguma, kui me ei mõtle mitte niivõrd eetikale kui moraaliõpetusele või käitumisteooriale, vaid kui selle etümoloogiliseks südamikuks olevale eetosele. Eetos ei tähista Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia emeriitprofessori Anne Lille käsitluses mitte «inimest kui tervikut kogu tema individuaalsuses ja iseärasustes, vaid üht osa, mida me võime nimetada tinglikult eetiliseks «minaks». «Eetos on nagu stiliseeritud või abstraheeritud kujutis, mis mõneti läheneb inimtüübi mõistele, omaduste kogum, mis on vajalik teatud tegevuse jaoks.» (Anne Lill, «Mis on eetos?» raamatus «Tõtt-öelda», Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003). See oleks nagu inimteadvuse ruum, milles «mina» end ilmutab ja väljendab.

Lugude jutustamise kõrval tegeleb Mari Saat oma novellides ja romaanides minaruumide topoloogiaga. Kui Epp Annus on jälginud, kuidas «Elsa Hermannis» «lugu on fokuseeritud kordamööda jutustaja ja Elsa poolt», siis niimoodi talitas kirjanik juba oma õõvastava lõpuga esikteoses «Katastroof» – lugesin selle üle, mõju on endiselt sama, mis loo ilmudes 1973 –, aga ka «Kogutud novellide» nimiloos, 2012 Loomingus ilmunud novellis «Nagu oakene kaunas». Selle peategelaste, «eluks kõlbmatu» sekretärineiu Malvina ja ärindusõppejõu Anton Propsti minaruumid avanevad äratundmise teena lapsepõlvest kuni teede ristumiseni, esmalt konfliktina, novelli lõpus aga, pärast Propsti «ärakäimist» sealpoolsuses, vastastikuse leppimisena.

Mari Saadi loomingus kehastub see, mida ta ise üldjuhul heaks kirjanduseks peab. Juba nimetatud Mall Jõele antud intervjuus tunnistab ta meelepärase olevat väliste sündmuste poolest vaesed raamatud, kus põhjalikult kirjeldatakse, mida tegelased mõtlesid ja missuguses olustikus elasid. «Mulle meeldib, kui mulle näidatakse, millest võiks mõelda, aga mitte ei seletata, kuidas peaks mõtlema...» räägib kirjanik.

Üks suur, puhuti südamepuistamisena paistev ärarääkimine, meenutamine ja arutamine on «Matused ja laulupeod» – kogumik mälestusi ja esseid, esitatud stiilis, nagu istuks kirjanik oma lugejate ringis kusagil raamatukogus või rahvamajas kamina ees (NB! raamat ongi pühendatud «Lugejale»!). Diktofon on avatud ja avatud on ka kõneleja. Me saame osa Mari Saadi lapsepõlveilmast, tema emast-isast, lähedastest inimestest, tema suhtumiste kujunemisest. Me saame teada, mida mõtleb inimene, kes peab end kuuluvaks 20. sajandisse ja kelle arvates «kommunism saab tulla küll, aga alles siis, kui kujuneb inimene, kes ei taha rohkem kulutada, kui just tarvis ja kellele töö on vajadus». Me elame kaasa Mari Saadi imestamistele, küsimustele ja tõdemustele, millest üks – see, et Mari Saat tunnistab mäletamise algusest peale end olevat agnostiku – võib meid isegi ehmatada. Või kuidas peaksime tõlgendama kirjaniku avaldust, et tema mõtetel, uskumistel ning sellel, mis juhtub tema lapsega – aga ta on matnud oma poja – või mis üldse maailmaga juhtub, ei ole mõju igavikule? Lugejatena peaksime ootama ju kirjanikult lootuse sisendamist, lohutust, võib-olla just seda jumalikku eestkõnet. Aga ta ei tõuse meist, lihtsurelikest, kõrgemale. Ta on üks oakene teiste oakeste kõrval ühes kitsavõitu kaunas. Ja selles kõrvalolekus on ta meid usaldanud, ta on lasknud meid minaruumi, nägema ja puudutama kirjaniku enda eetost. Hõõguvat eetost.