Kultuur ei ole kunagi iseenesestmõistetav. Või vähemalt ei tohiks ta seda olla. Kultuur on areng. Kultuur peab olema kogu aeg liikumises. Sellega peab tegelema, kirjutab Eesti Kultuuri Koja projektijuht ja vastutuskonverentsi peakorraldaja Marili Niidumaa.
Seda loome meie, sotsiaalsed olendid, kelle ülesandeks on ühiskonda meie ümber peegeldada ning näidata, mis nägu me siis tegelikult oleme.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu on raamatus «Flandria päevik» mõtisklenud niiviisi:
«Vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, matkimata vana pärandit või proovimata midagi hoopis kardinaalselt uuendada. Kultuuri tuleks ümber luua, uuesti luua.»
Selleks, et midagi uuesti sündida saaks, on vaja noori tegijaid, keda kannaks edasi kultuuriline vastutus ning soov midagi parema homse nimel ära teha. Ja noori ju isegi leidub, tegijaid ka. Kuid puudu jääb vahenditest ja väljavaadetest, et midagi kultuuri hüvanguks ka päriselt korda saata ning teha seda kvaliteetselt, töö tulemit häbenemata.
Vabakonna jõud
Olen ise kultuurikorralduse tudengina, kes kooli kõrvalt ka tööl käib, saanud suurepärase võimaluse selle sümbioosi toimimist lähedalt jälgida. Õigemini on kahjuks mittetoimimine märksõna, mida kibedalt endale ikka ja jälle tunnistada tuleb.
Vaadates tagasi oma viimasele neljale aastale kultuurivaldkonnas, olen täheldanud probleemi, millest õieti keegi väga rääkida ei taha. Või kui räägib, siis hästi vaikselt ja salaja. Usun, et iga inimene, kes kunagi vähegi kultuuri juhtimisega kokku on puutunud, saab väga hästi aru, millest ma rääkima hakkan. Tahan aga, et teised, kes sellele iga päev ei mõtle, samuti sellele maailmale lähemale jõuaks.
Isegi President Ilves on välja hüüdnud vabakonna mõiste, mille alusel kodanike alaline vabatahtlik ja organiseeritud tegevus on kõige tulemuslikum kaitsesüst autoritaarsuse vastu.
Juba esimesel ärkamisajal oli edu aluseks ühistegevus seltsides ja klubides. Kodanikualgatuse kaudu loodi ja hoiti meie kultuuri, et see pikki aastaid kesta saaks, ega hääbuks nagu paljud meie sugulaskultuurid. Tolle aja vaimsus ja kirg, mis inimesi juhtis. Tänapäeval leiame klubid ja seltsingud jaotuse alt «kolmas sektor», mille üks sõnastatud põhieesmärkidest on kodanikualgatuste kaudu ühiskondlike probleemide lahendamine. Isegi President Ilves on välja hüüdnud vabakonna mõiste, mille alusel kodanike alaline vabatahtlik ja organiseeritud tegevus on kõige tulemuslikum kaitsesüst autoritaarsuse vastu.
Paberil ja kaugelt vaadates tundub kõik korras olevat. Me nagu isegi mõtleks sellele, et kultuur on kuidagi tähtis. Paraku tundub mulle, et tähtis on see ainult inimestele, kes seltsides ja ühingutes sellega igapäevaselt ka reaalselt tegelevad.
Ühed sellised eesriidetagused niiditõmbajad on kultuurikorraldajad, keda riik igal aastal umbes veerandsaja jagu ellu kutsub. Seda ikka ju selleks, et kultuuri luua, edendada, juhtida, arendada. Aga kultuur ei arene, kui seda majanduslikult toetada ei suudeta ning siit algab probleem.
Kultuuri äärealale tõrjumine
Kultuur marginaliseerub ning eelkõige väljendub see riigivõimu suhtumises. Tänases Eestis ei ole kultuurikorraldajal, kes peaks olema põhiline pidepunkt riigi ja kultuuri vahel, võimalik täisväärtuslikku elu elada. See tõsiasi kimbutab pea kogu kolmandat sektorit. Me tahaksime panustada Eesti ühiskonda nii palju kui võimalik, kuid paraku ei oska me vaid vaimutoidust elada. Aeg-ajalt nõuab keha õhtusöögil ka miskit maisemat. Ja korra kuus tahaks üks kultuurne inimene ju teatrisse ka minna.
Mul ei ole praegu võimalust panustada ühte kindlasse projekti kogu oma oskustepagasit ja energiat. Asi pole selles, et ei tahaks. Tahaksin ju väga, kuid kolmandas sektoris ühe projekti juures tegutsedes ära ei ela.
Pole enam mingi uudis, et kui riigil midagi kuskilt vaja kärpida on, jääb vaeslapse rolli ikka ja alati kultuur.
Me kõik tahaksime, kuid pole enam mingi uudis, et kui riigil midagi kuskilt vaja kärpida on, jääb vaeslapse rolli ikka ja alati kultuur. Saades üleriigilisele projektile peaaegu neljakordse alarahastuse, tuleb planeeritud eelarves ju kuluridasid millegi arvelt kärpida. Selle tõttu kannatavad kõik.
Tundub, et riik suhtub kultuuriedendamisse liialt lõdva randmega. Muutuma peaks mentaliteet, tuleks saada aru, et kultuur ei ole ainiti saaja, vaid eelkõige olulise andja rollis. Kultuuri toetamine riiklikul tasandil ei tähenda ühiskonnale vaid vaimset edu ja rahulolu, see peidab endas ka otseselt majanduse elavdamist. Kui ei toimuks ühtegi kultuurisündmust, jääksid majanduslikult hätta nii restoranid, transporditeenusepakkujad, IT-ettevõtted kui ka reklaamiagentuurid.
Oma erialal soovime me kõik olla edukad. Ihkame olla loovad. Kultuurikorraldajal on aga praegu äärmiselt keerukas oma tegelikku võimekust näidata. Arst, arhitekt või jurist ei saa ju oma tööd teha poole vinnaga. Miks peab nii toimima üks kultuurikorraldaja?
2015. aastal edukas kultuurikorraldaja olemiseks pead sa olema kas väga rikas või pidama oma füüsilist ja vaimsest tervist teisejärguliseks. Selleks, et missioonitundega noor inimene kuidagi ots otsaga kokku tuleks, peab ta samal ajal töötama kuue või enama projekti kallal, mis aga pingutusest hoolimata töö kvaliteeti mõjutab.
See on surnud ring, milles juba aastaid ekselnud olen ja millest väljapääsu veel kahjuks ei näe. Ma tahaksin pakkuda teile lahendusi, kuid ei oska. Annan ka aru, et meelsuse muutumine ühiskonnas ei ole lühikene protsess. Seda enam peaksid ametnikud ja juhid nägema ette tagajärgi, mis on kultuurilise vastutuse juures väga oluline aspekt.
Artikli autor tänab Karel Reisenbuki abi eest.
Kirjutis ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärgiks on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registreerimise kohta on leitav http://www.kultuurikoda.eu/content/vastutuse-konverents