Kaheksandaks. Uued seadused tulevad peale, aga mis vanadest sai? Kõik riigikogu komisjonid võiksid valida välja kolm üle-eelmisel aastal vastu võetud olulisimat seadust, määrama igaühele raportööri ja tegema mõjuhinnangu. Kui see hinnang päädib mingi regulatsiooni kui mõjutu tühistamisega, on see väga hea. Kui selle tulemusel nenditakse, et kõik on korras, on see ka hea, sest see tagab teatava eluõiguse olemasolevale reeglile. Kui see hinnang ütleb, et miski läks nihu ja oodatud mõju ei saavutatud, siis on see ju kõige parem tagasiside, et vigane asi korda teha.
Vaadake, just siis hakkavad väljatöötamiskavatsused tegelikult tööle, kui parlament neile oma komisjonides tegeliku järelauditi teeb. See suurendab hüppeliselt komisjonide parlamentaarse järelevalve võimu. Olulisemad seadused peavad olema järelhinnatud ülejärgmisel aastal.
Üheksandaks. Valitsusel on oma õigusloome tööplaan, mida tuleb riigikogule tutvustada ja komisjonid annaksid sellele oma tagasiside. Praegu on probleem selles, et suurt pilti, mis juhtuma hakkab nii rahvuslikus kui ELi õigusloomes, on ülimalt raske tajuda, ammugi siis õiguspoliitiliselt valikuid teha.
Kümnendaks, uutel reeglitel peab olema oma mõte. Pea kõigi uute reeglite puhul on võimalik öelda, kas see suurendab ühiskonna jõukust või mitte. Ka vabaduste juurdeandmine või kuritegevuse vähendamine on võimalik muuta selles kategoorias hinnatavaks. Kõige olulisemad küsimused on alati kõige lihtsamini vastatavad. Jah või ei olgu meie sõna iga uue seaduse puhul. See küsimus peab olema vastatud igas väljatöötamiskavatsuses, sest olukord on tõsine. Uued reeglid töötavad täna meie konkurentsivõime suurele huvile vastu.
Võtame kokku. Rong on sõitnud ühes suunas. Me kõik oleme olnud ja oleme moel või teisel selles rongis. Rong lisab kiirust – uute seaduste tegemise rong. Võtame sellel rongil hoo maha.