Tauno Vahter: see, mida eile veel teadsime ja oskasime

Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter. Foto: Peeter Langovits

Pidin hiljuti täitma ankeeti, kus tingimata nõuti ka koduse lauatelefoni numbrit. Avastasin, et mul pole tegelikult vähimatki aimu, mis selle number võiks olla. Sellele helistavad mõnikord ainult vanemad sugulased ja entusiastlikud inimesed, kes üritavad müüa 30 000 krooni maksvat tolmuimejat või küsivad, milliseid karastusjooke ja bensiinijaamu oskan nimetada.

Aga küsimus pole selles, et omakohtuks välja selgitada heategija, kes soovitas mulle imevidina müügi asjus helistada, vaid unustamises. Me omandame pidevalt uusi oskusi ja teadmisi, enamik sellest kaob ruttu, osa aga püsib põlvkondi ja siis kaob pikkamööda või ootamatult kiirelt. Kuid miks oskused ja teadmised kaovad? Väga erinevatel põhjustel.

Tehnilised uuendused on lihtne juhtum. Kui paljud ikka enam kasutavad sukasilma ülesvõtjat või kust enam saaks hankida lükatit või arvelauda? Mõni asi võis vanasti olla käe sees, nagu Vene televiisorile õigesse kohta litakas anda, et pilt või hääl paika läheks. Mäletate nädalavahetusi magalarajoonis, kus isad grupiviisiliselt oma Žigulisid ja Moskvitše putitasid? Keegi veel mäletab, mis asi on jagaja?

Mõnevõrra huvitavam on unustamine, mis on seotud vajaduste kadumisega. Mõned sellised oskused kaovad paljude põlvkondade jaoks (näiteks ei oska enamik meist enam põldu künda ja jahil käiakse pigem ikka hobist, mitte näljast), teised aga juhtuvad palju kiiremalt. Näiteks viimastel aastatel paistab üha rohkem silma, et vene ja soome keele oskajaid napib ja tõlkijaid on raske leida.

Vene keele puhul pole enam eelkõige kohustust, aga soome keele puhul pole enam motivatsiooni. Nõukogude ajal oli Soome televisioon tohutu motivaator, nüüd on aga noorele võrdlemisi raske seletada, miks selle vastu suuremat huvi peaks tundma. Mis siis? Halb on see, et koos keeleoskusega kaob ka üksjagu palju teise kultuuriruumi mõistmist. Huvi suundub mujale või halvemal juhul kapseldume.

Mõnikord tulevad vanad oskused ja teadmised tagasi, selle põhjuseks võib olla nii vajadus kui ka mood. Vajadusest juhtus see näiteks talongiajal, kui sai ise võid vms tehtud. Viimaste aastate puhul meenub kodus leivategemise meem. Mingit vajadust ei ole, kuid ka oskus võib olla mood. Tehnika arenguga muutub seadmete kasutamiseks vajalike minimaalsete oskuste tase enamasti kõrgemaks.

Viimasel umbes viiel aastal plahvatuslikult kasvanud fotograafiahobi on muidugi seotud otseselt lihtsate digikaamerate tulekuga. Paljud võtavad järgmise sammuna ette oma esimese digipeegelkaamera, mis nõuab pisut rohkem oskusi. Ka see on moe küsimus – minge ühel sügispäeval Viru rabasse ja vaadake, kuidas laudteed on paksult täis esimese digipeegliga noormehi ja tütarlapsi, kes võtavad nurga peal järjekorda, et pildistada lauka ääres sama kõverat mändi.

Oskuste kadu või puudumine on tihedalt seotud isikliku kogemuse puudumisega. Võtame näiteks Rootsi ja Šveitsi, mis pole 19. sajandist korralikku sõda näinud. Mõlemad küll panustavad armeesse, kuid küsimus on selles, et ühiskonnal pole nii palju kui isiklikke kogemusi, mis muudaks oluliselt nende mõtteviisi.

Nii sünnivad klassikalised lood, à la siiras imestus, et miks keegi politseid ei kutsunud, kui küüditajad järele tulid. Kas väiksem isiklik kokkupuude kannatustega muudab neid ka inimesena üheplaanilisemaks? Võimalik, aga erinevaks kindlasti.

Unustamine pole tingimata halb asi, vaid see on hädavajalik. Nii on teadlased välja selgitanud, et esmane unustamine algab juba vähem kui sekund pärast toimunut. Selle täpseid mehhanisme on keeruline uurida, kuid ilmselt oleks meie aju jaoks muidu infot siiski liiga palju. Küllap mäletavad kõik lapsepõlves kuuldud teooriaid, et inimene kasutab ainult üht protsenti oma aju potentsiaalsest võimsusest.

Viimastel aastatel on uuringud välja pakkunud, et tegelikult on koormus siiski oluliselt suurem ja me peamegi unustama, et end mitte üle koormata. Aju on aga selles suhtes ehitatud ühesuunalise liiklusena, et me suudame end sundida õppimise abil mäletama, kuid ei suuda tahtlikult unustada, kuigi kellegi või millegi puhul seda väga sooviksime. Vastupidi, tahtlikult soovides see hoopis kinnistub rohkem. Seega, kui tahad unustada, ole aktiivne ja kuhja muud infot peale.

Kuid vahetu kogemuse puudumine ja õpitu unustamine võib anda ka tagasilööke. Vaenu unustamise (või vähemasti leppimise) tüüpnäide on Lääne-Euroopa riikide omavaheline läbisaamine võrdlemisi vähe aega pärast suurt sõda, aga teatavasti pole see kõikjal nii.
Vastupidine lugu on vaktsineerimisega. Viimastel aastatel on erinevatel põhjustel kasvanud laste vaktsineerimise vastane laine, mis levib paljuski netifoorumite ja blogide kaudu.

Kindlasti on üks selle põhjuseid isikliku kogemuse puudumine, sest viimased suured epideemiad olid Eestis 1950ndate lõpul ja noored vanemad ei suuda vahetult tajuda tollal nii sagedasi lugusid perekondadest, kus lapsed selle kätte surid. Praeguseks ulatub lastehalvatuse vastu vaktsineerimata laste arv juba 10 000 alla, samas kui piiri taga haigus endiselt levib. Unustamine on inimlik, aga kahjuks unustatakse ka vajalikke asju. Ilmselt peaks selle raviks välja andma «Uusabitu käsiraamatu», mis teatud vanu tõdesid meelde tuletaks.

Ka sotsiaalsed oskused muutuvad ajas. Kunagi oli mul palju kirjasõpru ja teiselt poolt maakera kirja saamise rõõm võrdus umbkaudu samaga kui reisile mineku ootus. Pidin hiljuti kirjutama umbes A4 jagu käsitsi ja ei suutnud oma käekirja ära tunda. Käekiri on kõigest mehaaniline oskus, mis on vähesest kasutamisest taand­arenenud.

Kuid kirja kirjutamine sotsiaalse oskusena on sama mandunud. Vahel mulle meeldib korralikke kirju kirjutada. Aga see on pisut pärssiv, kui kirjutad n-ö vanamoodsa kirja (hea küll, tegelikult meili kujul), aga vastuseks saad «OK» või «12 siis». Mängulisus kaob, jääb kuiv fakt.

Lastega töötavad inimesed kurdavad sageli, et paljud tänapäeva lapsed on kaotanud oskuse mängida. See probleem sarnaneb pisut lugemisoskuse vähenemisega. Ma ei ole üks neist, kes usub, et televisioon ja arvuti on saatanast, kuid liigse tarbimise korral suurendavad nad passiivsust.

Raamatu lugemine või mängu alustamine eeldab suuremat panustamist, ekraanil jookseb tegevus sinu pingutuseta. Virtuaalses reaalsuses tekivad küll uut tüüpi sotsiaalsed oskused, aga päriselus loevad ka muud oskused. Seda kinnitavad paljud klassikalised lood arvuti kaudu tutvunud inimeste kohtumisest päriselus, kui reaalses elus ei osata hästi suhelda.  Süvenemisoskuse vähenemise tõttu osatakse rõõmu tunda ainult suhete algusest, mitte nende kestmisest.

Suurem osa oskuste kadumisest ja unustamisest toimub siiski anatoomilistel põhjustel. Kui me mingit oskust või infot piisavalt sageli ei kasuta, hakkab see pikkamööda kaduma. Oskuste ja teadmiste paremaks kinnistamiseks kasutatakse ka eritehnikaid, millest mõned nõuavad väga põhjalikke ümberkorraldusi mõtlemises.

Näiteks kasutavad mõned mälutreenerid süsteemi, kus paralleelselt on olemas igale sõnale vastav number, sellel omakorda värv jne, kuni tekib tohutu ristviitamissüsteem. Nii kirjutab Vladimir Nabokov oma mälestustes, kuidas tal tähed seostusid kindla värvi või materjaliga, näiteks prantsuse a seostus lakitud eebenipuuga või t pistaatsiapähkliga. Teadmiste puhul on teatud hetkel tuupimine siiski vajalik, vähemalt alustamiseks.

Kui miski kaob mitte pikkamööda, vaid väga järsult, on ilmselt tegu juba meditsiinilise põhjusega. Nii on teada palju huvitavaid lugusid insuldi läbi teinud inimeste kohta, sest konkreetse oskuse või mälestuse kadu on seotud selle kohaga ajus, kus insult toimus.

Markantsematest lugudest meenub juhtum, kui vanahärral kadus insuldiga üks peamistest võõrkeeltest, aga teine jäi alles. Mõne aasta eest tekitas pahameelt vanematelt inimestelt juhiloa tihedama uuendamise nõue, kuid see pole niivõrd seotud oskuste unustamise, kuivõrd reaktsioonide aeglustumisega.

Erinevate piirkondade kaardistamine ajus on ka ajakirjanduslikult seksikas teema, kuid teadlased suhtuvad sellesse ettevaatlikult. Nii võib aeg-ajalt lugeda uudiseid, kus väidetakse, et on avastatud ajus see koht, kus elab kuritegelikkuse alge, jumalasse uskumine või luuleanne.

Tegelikult on aju nii keeruline, et enamik funktsioone sõltub paljudest piirkondadest. Kui insult tabab vasakut ajupoolkera, mis tegeleb kõnega, siis pikkamööda võtab parem poolkera selle ülesande üle, ja samamoodi võib liikumine toimuda muude aju osade vahel. Erinevad oskused, mälestused ja teadmised on erinevates aju osades. Teadlasi on ammu huvitanud, palju nendest on ajus olemas, kui me seda ise enam ei mäleta. Aga seda on paraku väga raske mõõta.

Unustamine on tõesti inimlik. Mõnikord on see hädavajalik, mõnikord ohtlik. Küllap peaksime aeg-ajalt rohkem mõtlema oma kaduvatele oskustele ja teadmistele.

Tauno Vahter on kirjastuse Tänapäev peatoimetaja