Tiit Hennoste: millisena näeb Eesti ajakirjandus Euroopa Liitu?

Tiit Hennoste Foto: Sille Annuk

Meediaõppejõud Tiit Hennoste analüüsib Eesti ajakirjanduses ilmunud Euroopa Liidu teemaliste lugude pealkirju ja leiab, et pilt, mis selliselt EuroLiidust kujuneb, on päris huvitav. EL on meie jaoks kauge, arusaamatu, näotu ja nimetu bürokraatlik organisatsioon, mille eesotsas on mõjutud veidrikud ja mida ilmselt juhivad mõjukad hallid kardinalid.
 

Kui ma 22. oktoobri hommikul kell kümme avasin Google’i ja vaatasin, kus Eesti ajakirjanduses ilmunud Euroopa Liidu teemalised lood selles paiknevad, siis ei leidnud ma esimese lehekülje kümne loo seast mitte ühtegi sellist. Kõik olid pärit blogidest ja ametiasutustest.

Teisel leheküljel tuli vastu esimene uudis. See rääkis sellest, et 75-vatised lambipirnid keelatakse ära, ja oli ilmunud lehes 1. septembril. Lisaks oli sellel küljel kolm ELiga seotud arvamuslugu. Kolmandal leheküljel oli veel paar uudist. Neljandal ei olnud ühtegi, viiendal oli jälle üks, seekord kolm nädalat vana. Ajakirjandus hakkas silma paistma alles selle järel.

Kokkuvõte on lihtne: ELi ajakirjandusuudiste koht on Google’is viiendast leheküljest tagapool. Leitavuse seisukohalt tähendab see nulli. Sest otsijad ei vaata enamasti esimesest leheküljest kaugemale.

Kui ma otsisin Postimehe ja Päevalehe arhiivist märksõna «Euroopa Liit», siis leidsin sadu lugusid. See näitab, et EL on loomulik osa meie elust, mis elab lugude sees. Kui aga otsida pealkirjade järgi, kus Euroopa Liitu on mainitud, siis saab teistsuguse pildi. Näiteks Postimehe (ja osalt Päevalehe) netiarhiividest leidsin ma 2010. aasta kohta 90.

Neist 37 oli aga lehtede majandusosas. Kusjuures mitte ainult spetsiifilised majanduslood, vaid ka sellised, mis minu arvates võiksid olla üldosas. Majanduslehekülgi vaatab lugeja ju alles äärmise häda korral. Aga lood, mis räägivad näiteks pensioniea kergitamisest või investorite kaitsest, võiksid olla ka mujal. Et need on just majandusküljel, näitab seda, et ajakirjandus käsitleb ELi eeskätt majanduslikus võtmes.

Kuidas need lood on kirjutatud? Suur osa neist on kokku pandud pressiteadete alusel. Kuid ajakirjanikele on alati õpetatud: pressiteade on ainult lähtekoht ja kui teema on väärt kajastamist, peab algama selle lokaliseerimine – see tuleb teha oma lugejaile sobivaks.

Siin aga on suurem osa lugusid lihtsalt pressiteadete ümberkirjutused, veidi parendatud, aga võib-olla ka halvendatud kujul. See näitab seda, et ajakirjandus on ELi asjade suhtes passiivne ja juhuslik. Ta lihtsalt võtab ja annab edasi, ilma ise osalemata.

Nüüd läheme pealkirjade endi juurde. Pealkiri on muutunud tänapäeva ajakirjanduses üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Online-ajakirjanduses on see veel olulisem kui tavalises lehes, sest seal lugeja mõnikord muud ei näegi kui pealkirja.

Teisest küljest on pealkiri järjest enam muutunud lugema meelitajaks – pealkirjad on emotsionaalsed, üllatavad, teravad. Jah, tihti kahjuks ka kallutatud või rumalad. EList rääkivad pealkirjad on täiesti teistsugused: informeerivad ja neutraalsed, mis mitte kedagi lugu lugema ei meelita.

Edasi jõuan ma pealkirjade kriitilise diskursuseanalüüsini. Lauses esinevad ja seal tegutsevad olendid või organisatsioonid võib jagada kolmeks: aktiivsed tegutsejad (grammatikas kannab seda funktsiooni tihti alus), need, kellele on tegevus suunatud (grammatikas sihitis) ja raam või tingimus, milles tegevused toimuvad (määrused).

Umbes pooled EList rääkivad pealkirjad on sellised, kus EL on tegelikult ainult raam, see, mille sees miski toimub. Loo fookus on aga hoopis mujal: «Eestis oli Euroopa Liidu suurim töötuse kasv».

ELi kui objekti kohta, mis näitaks ELi kui mõjutatavat objekti, leidsin ainult ühe pealkirja: «Kelam: on ülim aeg Euroopa Liidu relvaekspordi reguleerimiseks».

Teine pool pealkirjadest puudutab Euroopa Liitu kui tegutsejat. Need on lood, milles EL teeb või ütleb midagi: «Euroopa Liit ujutas Eesti makaronidega üle».

Kui paneme nende pealkirjade verbid kokku, siis saame sellise rea: EL nõuab, survestab, tahab kehtestada, surub meie kodusesse, läheb kallale, ujutab üle. EL keelustab, ei luba, karmistab, hoiatab. EL venitab, kaalub, ei suuda peatada, lubab, on valmis. EL tunnustab, innustab. EL toetab, leevendab, tõttab kaitsele, jagab. EL võtab luubi alla, jälgib. EL kulutab. EL lohutab end. Siin on mõned leitud verbid puudu ja lisaks ei peegelda päris tõde, sest siin on iga verbi vaid üks kord. Tegelikult on samu negatiivseid verbe kasutatud mitu korda.

Kui nende põhjal analüüsida, milline on EL, siis võib siit leida neli jaotust.

EL on käskija: ta on võim, mis survestab, nõuab, keelab, mis annab ülevaltpoolt käske.

EL on suur vend, kes meid kusagilt jälgib.

EL on suutmatu organisatsioon: see venitab, ei suuda peatada.

EL esineb isa rollis. Ta tõttab kaitsele, leevendab või toetab (ehkki selliseid verbe on palju vähem).

Ja lõpuks on EL harva ka tunnustaja või innustaja.

Järgmine huvitav fakt on see, et 90 protsenti Euroopa Liitu sisaldavatest pealkirjadest räägib EList kui institutsioonist. Vaid vähesed räägivad inimestest seal sees. Ainus tõeline tegija on Barroso, keda oli mainitud tervelt 12 pealkirjas. Tõsi, osalt oli see tingitud Eesti eurotsooniga liitumise protsessist. Näiteks Van Rompuyst oli kolm pealkirja. Üks näide oli ELi nimetust põllumajandusvolinikust ja lisaks esinesid üks Kelam ja üks Klaar.

Ehk siis – EL esineb pealkirjades pea alati kui anonüümne organisatsioon, võõras ja nimetu elukas.

Kas on võimalik seda muuta? Siin pean tulema uudisväärtuse juurde. Need on sündmuste sellised omadused, mis panevad neist sündmustest kirjutama. Need on olemas kõikides ajakirjandusõpikutes, ajakirjanikud on neid õppinud. Mind huvitab see, kuidas paistab Euroopa Liit nende valguses.

Esimene uudisväärtus on mõjukus – milline mõju on sündmusel meie elule. EL on kindlasti väga mõjukas ja palju meie elu mõjutav organisatsioon. Aga peamiselt on tema mõju anonüümne, tavaliselt on see negatiivne mõju, mis tuleb kaugelt ja kõrgelt. Lugejatel aga on selline omadus, et neid ei huvita asjad, mis tulevad kõrgelt, kaugelt ja anonüümselt.

Nad tahavad lugeda sellest, mis tuleb otse siia ja minu juurde. Kui see on lambipirn, siis see puudutab mind, aga kui need on lihtsalt mingid seadused, siis see ei puduta mind. Ja see pole ainult ELi küsimus, see kehtib ka kõigi teiste teemade puhul.

Teine uudisväärtus on värskus. Värske uudis on parem kui vana uudis. Aga uudiste värskus näitab ka seda, et asi on nii oluline, et tuleb kohe lehte panna. ELi uudised ei ole värsked, vaid pigem ajatutes kategooriates mõõdetavad.

Kolmas uudisväärtuse tõstja on sündmuses ja loos esinevad prominendid. Kollases lehes kasutatakse ajusaagimeid, tegelikult on aga prominendid kõik need, kes midagi meie elu mõjutavat otsustavad, ütlevad, teevad.

ELil on Eestis üks suur prominent, see on Barroso. Varem olid lisaks veel «Eesti kiusajad», aga neid enam ei ole. Kui praegu räägitakse kiusajatest, siis kogu organisatsioonist. Varem olid prominentideks ka «kinnimakstud tühisused» – Eesti eurosaadikud. See oli siis, kui nad esimest korda läksid ja kurtsid, et neile ei maksta lisatasusid ja et nad surevad niimoodi nälga.

Nende asemele on tulnud uus tüüp – veidrikud ja nõrgukesed, Van Rompuyd ja teised. Lisaks räägitakse pidevalt, kui tühised on nende positsioonid. Tulemuseks on aga ELi anonüümsuse suurendamine, kuni tekib tunne, et kusagil peavad olema hallid kardinalid, kes seda organisatsiooni tegelikult juhivad.

Tegelikult Eestis siiski on üks eurostaar – see on Siim Kallas. Aga temaga on toimunud kummaline transformatsioon. Kui ta oli Eestis, siis oli ta suhteliselt vihatud tegelane. Nüüd on ammu ununenud, et ta oli parteijuht. Kallasest on saanud tõekuulutaja. Kui tahetakse saada kätte viimset ja objektiivset tõde, siis minnakse Kallase juurde ja Kallas ütleb. Aga ülejäänud eurosaadikud on lihtsalt hunnik nulle. Ja huvitaval kombel nad ei tahagi sellest nulliseisust välja tulla.

Järgmine uudisväärtus on konflikt. Ja see on muutunud ajakirjanduse jaoks aina tähtsamaks. ELi puudutavates uudistes konfliktidest või vaidlustest peaaegu üldse ei räägita, nimetatakse vaid lõpptulemust – millisele otsusele jõuti. Aga asjal on ka teine pool.

Eesti jaoks jaguneb Euroopa selgelt kaheks: on sisering, mis on kõrgem kui välisring, on vana Euroopa, mis on kõrgem kui uus Euroopa, ja on suurriigid, mis on kõrgemal kui väikeriigid. Kõik need jaotused võimaldavad Eestil paigutada end ohvri, kõrvalejäetu, väljatõugatu, mittemõistetu rolli. Ja kui vaja, tehakse seda suure rõõmuga.

Järgmine uudisväärtus on lähedus. See on emotsionaalne suhe, mis temaatikaga tekib ja mis inimest lugema innustab. See tähendab eelkõige asjade personaliseerimist. Seda personaliseerimist aga on siin armetult vähe. Seegi võimendab kauge ja võõra tunnet.

Järgmine uudisväärtus on aktuaalsus ehk teemad, millest pidevalt räägitakse. Seda esineb haruharva. Ja viimne uudisväärtus on ebatavalisus, üllatus. Ma olen veendunud, et suuremas osas ajalehe uudiskünnist ületavates sündmustes on omad üllatavad momendid. Aga EList neid lihtsalt ei tule, vähemalt mina ei leidnud mitte ühtegi üllatust. Masinavärk töötab korralikult.

Lisaks uudisväärtusele on tänapäeva Eesti ajakirjanduses ka kommiväärtused ehk sündmuse ja teksti sellised omadused, mis panevad inimesed neid kommenteerima. Need võivad olla kas sündmuse tugev kooskõla või vastuolu meie eelarvamusega, või sündmus, mis võimaldab meil samastuda suure hulgaga, näidata oma üleolekut, seletades, kuidas mina rääkisin seda ammu, maailma mustaks ja valgeks lahterdada jne.

Sellistele väärtustele tuginev ajakirjandus ei ole hea valge ajakirjandus, aga see ei ole ka kollane ajakirjandus. See on midagi uut ja kolmandat. Nipid ise on vanad, pärit klassikalisest retoorikast, aga Eestis on need korjatud kokku selleks, et klikke saada.

Kui aga ELi lugusid vaadata, siis need ei ole kunagi serveeritud kommiväärtuslike, vaid neutraalsete lugudena. Minu arvates näitab see muude seas ka ühte asja: ELi lugudele ei oodatagi komme, vastasel juhul mängitaks need kuidagi sellistena välja. Ja ELi lugude kommide hulk on tõesti ka väga väike, ehk paar-kolmkümmend.

Neid lugedes avaneb aga veel hämmastavam pilt. Kommid kõnelevad pea alati kõigest: räägitakse kirjutaja isikust, sõimatakse üksteist, tehakse sadu erinevaid asju, aga tavaliselt püsitakse vähemalt alguses siiski teema juures. ELi lugude puhul kõneleb vaid mõni komm otse Euroopa Liidust.

Näiteks lugu «Ilves: Euroopa Liidu ja NATO koostöö jätab soovida» sai 22 kommentaari, neist kolm Euroopa Liidust. «Vene diplomaat: Euroopa Liit on sihtide kriisis» sai  23 kommentaari, neist viis EList. Aga «Pensioniea kergitamine on kogu Euroopa Liidu paratamatus»: 33 kommist puudutas ELi null. Euroopa Liit ei huvita isegi neid, kes ELi lugude peale kommenteerivad.

Millised on need vähesed ELi kohta käivad kommentaarid? «EL laguneb nagu NLiit», «Europäälikud on endised politrukid», «EL võimsus põhineb Venemaa energial», «EL eesmärgid olid üllad, aga…», «EL on ennast täis lasknud», «Idaeuroopa riigid on inkorporeeritud ELiitu eesmärgiga seda nõrgestada». Loomulikult mõjutab kommide teemat ja tooni loo teema, aga pilt on siiski küllalt selge.

Seega võib öelda, et EL ei paku kõrge uudisväärtuslikkusega materjali kuigi palju. Ja mis minu jaoks oli kõige olulisem, suurem osa sellest materjalist toetub ainult ühele uudisväärtusele – mõjule – ja on institutsioonikeskne.

Teised uudisväärtused on väga nõrgalt kasutatud ja väga tagaplaanil. See on ühelt poolt sündmuse ja organisatsiooni küsimus, aga teisalt on see ka ajakirjanduse küsimus – milliseid aspekte ta asjast välja otsib, milliseid juurde otsib, milliseid võimendab jne.

Lisaks on huvitav see, et kui Eesti meedia üldiselt on väga tugevalt liikunud kollase ja kommimeedia suunas, siis ELi puudutavad uudised asuksid nagu kusagil teises ajas. Oma tüübilt seisavad need paigal umbes aastas 1996. Ma ei ütle, et Eesti ajakirjanduse liikumine kommimeedia suunas oleks hea, pigem vastupidi. Aga oluline on siin see, et tulemuseks on väga selge vastuolu meedia loomuse ja ELi uudiste loomuse vahel. Ja see on küsimus, mis vajab mõtlemist.

Pilt, mis selliselt Euroopa Liidust kujuneb, on päris huvitav. EL on kauge, arusaamatu, näotu ja nimetu, müstiline, bürokraatlik, juhtiv, jälgiv organisatsioon, mille eesotsas on mõjutud veidrikud ja mida ilmselt juhivad mõjukad hallid kardinalid.

Muuseas, suurem osa nendest üldistustest on samad, millega Eestis ja Euroopas iseloomustatakse Venemaad. Kahe vahega – Venemaa on väljaspool, EL mitte, ja Venemaa on personaliseeritud, EL mitte.